Ajakirja "Tiiu" artikli parandus

Alljärgenevalt jagan ajakirja “Tiiu” märtsinumbris ilmunud lugu minu tervenemisest. Olen tänulik ajakirjanikule, et ta võttis vaevaks sellest kirjutada. Ta võttis tel. teel intervjuu, saatis mulle tutvumiseks ja mina tegin teksti omad parandused. Alljärgnev tekst on parandatud variant, mis paraku erineb suuresti ajakirjas avaldatud tekstist ja nii mõnigi neist avaldatud- lühendatud soovitustest on tervisele kahjulik.

PS! Intervjuud minuga saab kuulata raadios "Elmar" 7.märtsi hommikul ~7.45, kus üritan siis ka asja siluda :)

 Vähist tervenenud Küllikese lugu: "Imed on siiski võimalikud!"

 "Mulle andis kindlustunnet, et saan hakkama,  Anita Moorjani  raamat "Minu imelise tervenemise lugu". Teadsin, et lisaks suurepärasele meditsiiniabile pean ka ise enda heaks midagi tegema," räägib tallinnlanna Küllike, kes iseneenda jaoks sobivate raviskeemide ja toidulisandite abiga tervenes peale operatsiooni ja osalist keemiaravi täielikult neljanda staadiumi emakavähist. "Ma olen ääretult tänulik oma raviarstidele, kes olid väga otsusekindlad ning professionaalsed. Arvestades minu vähivormi ning prognoosi usun ma praegu täiesti kindlalt,  et imed ongi päriselt olemas!"

 Tänavu veebruaris sai Küllike diagnoosi: tal on emakavähk. "Tegelikult ju teadsin seda ise ammu, kuid panin selle teadmise ees silmad kinni. Ei teagi, millel lootsin. Halbu tundeid püüame ikka vältida ja öelda, et ma kujutan seda endale ette. Pealegi olin tegelenud viimasel ajal paljude vähihaigetega ning arvasin ka, et minu hirm räägib minu eest. Kuid… alati tuleb ikka oma keha kuulata ning pöörduda arsti poole kohe, kui mingi kahtlane sisetunne tekib," oskab naine nüüd tagantjärele tark olla. Ning kinnitab, et esialgu võttia diagnoos jalad alt ära küll.  "Miks minul? Kuidas edasi? Vara veel… jne."

"Ma tean, et ükski haigus ei tule ellu niisama. Sellel on alati mingi põhjus. Vähi põhjusteks on alati negatiivsed emotsioonid, täpsemalt nende emotsioonide kuhjumine kehasse, mis omakorda tekitab kehale stressi. Minu haiguse põhjuseks oli meeletu solvumine. Muidugi olin selle teemaga tõsiselt tegelenud, kuid alateadvuse tasandil ei olnud ma sellega siiski hakkama saanud. Muudkui kerisin seda teemat enda peas ning olin pannud ennast ohvrirolli.  Mul oli raske leppida sellega, et mõned sõbrad on sõbrad ainult siis, kui sul on kõik hästi ja oled edukas. Kui aga midagi jookseb liiva, on sõpradest saanud süüdistajad ja näpuga näitajad. See, kuidas sind ühel kõige raskemal hetkel lihtsalt reedetakse inimeste poolt, kellest oled ise lugu pidanud, tegi väga haiget. Ja eks see solvumistunne siis minu sees muudkui toimetas, kuni ma nüüd selle lõpuks lahti lasin ja inimestele täielikult andestasin. Mina ise olin ju solvunud. Ega siis teine inimene ei tahtnud mind solvata. Tema lihtsalt käitus nii nagu tema parasjagu õigeks pidas. Õnneks sain oma emotsioonidega tegelda siiski piisavalt vara, et midagi veel muuta."

 Muidugi tuleb meil ka negatiivseid emotsioone tunda, sest me oleme ju kõik kõigest inimesed. Aga kahjuks jäävad negatiivsed emotsioonid meisse oluliselt paremini sisse ning tekitavad probleeme. Kõik positiivne tundub meile sageli nii loomulik. Kaunist sügispäeva me ei märkagi ega oska selle üle rõõmustada, küll aga ketrame ja ketrame näiteks töökaaslase mõtlematult öeldud teravusi, nendib Küllike.

Nüüdseks on talle ka päriselt selgeks saanud, et haigusest tervenemiseks tuleb aru saada, et see pole mitte kunagi karistus. "Mitte kunagi ei tohi haigust käsitleda kui karistusoperatsiooni või hoopis vastupidi – haigus ei ole pääsetee millestki vabanemiseks. Selleks on olemas teised lahendused. Selleks ei pea inimene ennast haigeks mõtlema, et saavutada armastust või tähelepanu. Haigust tuleb käsitleda õppetunnina – sa kas oled valmis õppima, seega muutuma ja muutma või tuleb sul sellest maisest elust loobuda. Nii lihtne see ongi. Kui otsustad loobuda, tuleb sul endal oma valikut aktsepteerida, sest sa ju tead, et alati on olemas teine võimalus. Võimalus ennast aidata kõikvõimalike erinevate vahenditega. Võimalus tahta edasi elada!"

Kahjuks ei õpetata selliseid teadmisi Küllikese sõnul mitte kusagil. "Tavameditsiin ei toeta mõtet emotsioonide ja haiguste seosest, kuigi selle kohta on juba väga palju teaduslikke tõendeid. Ideaalne oleks ju kui perearst räägib ära ka näiteks nohu mentaalse tekkepõhjuse. Mentaalsest seosest inimese tervisega rääkisid juba tuhandeid aastaid tagasi idamaade arstid. Kas saab eitada seda,  mis toimib ning liigitada see alternatiivmeditsiini alla? Meie tavameditsiin on väga kiiresti arenenud ning suudab kindlasti haigeid aidata, kuid ilma haige enda vaimse valmisolekuta terveneda, ilma haiguse, emotsioonide ja meie käitusmismustrite seostamiseta ei saa ka arstid mitte midagi teha."

Paljud inimesed Küllikese kõrval soovitasid, et ta loobuks täielikult nö- tavameditsiinist, arvestades seda, et ta oskab ju teisi aidata. Järelikult oskab ka aidata iseennast.  "Mina aga tegin läbi nii operatsiooni kui ka kolm keemiaravikuuri. Ma ei tahtnud riskida oma noore eluga ning ma teadsin, et need on mulle vajalikud.  Kõrvaltvaatajal on lihtne öelda, et  kasuta oma väge ja teiste alternatiivravijate abi. Minul ei ole oma elust ükskõik. Seeärast otsustasin kasutada ära nii tava- kui ka alternatiivmeditsiini vahendid. Programmeerisin oma keha operatsiooni vastu võtma ning teadsin, et kõik kulgeb suurepäraselt. Kui arst ütles: „Operatsioon tuleb raske, aga ära on ta vaja teha,“ siis mõtlesin, et see ei käi minu kohta. Minu operatsioon kulgeb kergelt, keha taastub kiiresti ning minu vaim on taas kogemuse võrra rikkam," jutustab Küllike. Niisamuti kujustasin keemiaravi neljatunnisel seansil olles enda veresoonde voolamas keemia asemel hoopis tervendavat valgusjuga, mis mind aitab. "Teadsin, et pean usaldama iseennast, arste ja kõrgemaid valgusjõude."

Vaid viimasest, lõikusejärgsest keemiaravist naine loobus."Pärast operatsiooni oli arstide plaanis järgnevad 3 keemiaravikuuri. Nii näeb ette tavaline raviskeem. Selleks, et saada hakkama metastaasidega kopsus. Kuna haigus oli ka lümfides, ei osatud ju arvata, kuidas see levima hakkab. Mina aga nägin lõikusest toibudes, ise veel poolenisti narkoosiuimas olles, et ma ei tohi keemiaravi võtta, kuna siis sureksin ma selle, mitte haiguse tõttu. Kahtlusi loobumise suhtes oli väga, väga palju. Seedisin seda ikka väga pikalt. Ma ei olnud endas kindel, taaskord ei usaldanud ma iseennast. Mehega nõu pidades ütles ta mulle, et kui mina ka ennast ei usalda, siis kes seda üldse teha saaks? Jah, olin temaga nõus. Juunis teatasin arstidele, et ei taha keemiaravi, et pean iseendaga tegelema ja oma keha taastama. Olin nõus olema järelvalve all ning lubasin augusti lõpus tagasi minna. Loomulikult polnud arstid minu otsusest vaimustuses ja ma mõistan neid. Nemad tahtsid anda endast parima, et minu elu päästa. Küll aga ei mõista ma üht arsti konsiiliumist, kes ütles: „Kas te olete oma diagnoosist ikka aru saanud? Teil on metastaasidega halvaloomuline kasvaja ja te loobute ravist? Ma olen olnud väga kaua aega onkoloog ja ma pole näinud ühtki imet. Kui augustis tagasi tulete, on kasvaja edasi arenenud, ma ju tean seda. Augusti lõpuks võite olla juba surnud, arvestades seda, et tegemist on agressiivse vähivormiga.“  Aga mina tundsin hoopis talle kaasa,  et inimene ei ole kogenud ühtki imet oma arstipraktika jooksul. Mina aga olen oma praktika jooksul kogenud sadu imesid. Uskusin iseendasse."

Augusti alguses saabus Küllikese ellu üks  väga oluline sündmus. "Mulle pakuti osa muusikalis. Muusika on minu elus mänginud alati suurt rolli. Eks ma muidugi mõtlesin, kas ikka saan hakkama, sest ega veel ennast väga pingutada ju ei saanud ja ei tahtnud ka. Aga… ma tundsin sellest siirast rõõmu ja sain hakkama!"

Augusti lõpus läks Küllike uuesti raviarsti juurde, kes andis saatekirja vereanalüüsile ja kompuutrisse. Veri oli täiesti korras. "Aga nagu ma seal konsiiliumis teada sain, ei näitagi veri vähi olemasolu organismis. Seega ootasin ärevusega kompuutri tulemust. Tehes samal ajal igapäevaselt energiatööd. Sõna otseses mõttes igal vabal mõttehetkel tegelesin endale tervendava energia alla tõmbamisega, andestamisega, armastuse energia saatmisega jne. Kõik see on mu igapäeva elu juurde kuuluv osa, see on nüüdseks täielikult osa minust. Ma olen lihtsalt tänulik iga oma päeva eest ega virise, kui miski pole nii nagu olen ettekujutanud."

Oktoobris sai naine lõpliku uuringu vastuse. "Olen tunnistatud terveks! Kõik metastaasid kopsust on kadunud!  Neid ei olnud näha ka kusagil mujal, mis tähendab, et olen vähivaba! Ma olen terve, ka arstide silmis," ütleb Küllike.

 Kõikidele haigetele on tal vaid üks soovitus. "Iga päev, vähemalt hommikul ja õhtul, korrake afirmatsiooni: „Ma andestan kõik rõõmuga ning lasen oma mineviku vabaks. Loon rõõmuga oma tervet, õnnelikku, rõõmsat, külluslikku, edukat ja armastust täis tulevikku. Ma armastan iseennast, oma keha ja oma elu. Maailm on imeline ja ma soovin siin jätkata. Kui tunnete, et tahate veel midagi positiivset lisada, siis on see ainult tore."

 Vähihaigetele on see Küllikese sõnul peamiste probleemide kõrvaldamiseks väga hea afirmatsioon. "Sest vähk areneb negatiivses keskkonnas, kus on vähe armastust, rõõmu ja õnnelik olemist. Kõike seda saab inimene iseendas kasvatada, olenemata tema elukeskkonnast ja varanduslikust seisust. Need on tunded, mis on meie sees, mitte meist väljaspool. Selle teadmise omandamine on vähihaigusest tervenemise eelduseks – olla õnnelik igas olukorras ning tunda rõõmu elust ja oma kehast isegi siis, kui tundub, et kõik on läbi."

Tegelemine tervendava energia allalaadimisega oli seni olnud Küllikese elu loomulik osa ja oli seda ka terve tema haiguse aja. "Ma olen ju valguse usku. Ma usun inglitesse ka. Nemad on ju valguseolendid," muigab Küllike. "Ma töötan iga päev inimesi abistades Valguse kanalis, kanaldan alla Valguse energiat. See ongi see energia, mis tervendab. Paar tervendajat on mind aidanud ka. Just seeläbi, et on aidanud mul luua adekvaatset enesekuvandit. Nad on mulle ausalt kirjeldanud seda pilti, kuidas nemad näevad mind. Et kas ma olen kõik selle minusse jäänud negatiivse endast välja saanud. Kas ma olen andestanud. Aga kõige imelisem tervendaja on mulle olnud minu armas abikaasa." Ja mul on hea meel, et saan ise olla kellegi jaoks tema esimeseks imeks! Olen väga tänulik oma õppetunni eest!

SIDEBAR

 Küllike Lukkoneni enesetervendamise nipid

Kuiva naha niisutamiseks

 Tarvitan seespidiselt iga päev kanepiseemne- ja kalaõli. Astelpajuõliga loputan suud, just õhtuti. Astelpajuõli võib kasutada ka mujal, kui tekib probleeme. Samuti on heaks abiks aloe vera geel, mis hästi niisutab.

Nahakuivuse vastu aitab ikka vesi. Juua tuleb päevas 1,5 kuni 2 liitrit vett. Mina joon tühja kõhu peale aluselist keskkonda tekitavat vett, sest vähk ei saa areneda aluse- happe- tasakaalus olevas keskkonnas: suur tassitäis sooja vett, millele lisan ~2 tl. värskelt pressitud sidrunimahla ning 1 tl. söögisoodat. Lisaks on mul iga päev pandud valmis 1,5 liitrine pudel kaevuvett, millesse on lisatud sidrunimahla ja umbes 0,5 tl. roosat soola. Selle joon päeva jooksul kindlasti ära. Lisaks siis veel erinevad taimeteed ja ise pressitud mahlad.

 Sööma hakkan 1,5 - 2 tundi pärast sidruni- soodavee joomist (tavaliselt siiski 30 min.pärast /Selle lisasin juurde praegu/). Söön kas tatra- või muud putru, mis ei sisalda nisu, mõnikord ka rukkileiba selitatud võiga ja värske kurgiga. Kindlasti  on minu menüüs palju juur- ja puuvilju. Nisujahutooted olen oma menüüst juba varem välja visanud ning enesetunne on tänu sellele palju parem. Tatar on muide väga, väga hea toiduaine ja seda mitte ainult vähihaigetele. Mul on üks patsient, kes on tänu tatradieedile saanud lahti liigesevaludest. Ütles, et liigeste liikuvus on oluliselt paranenud.

 Pärast hommikusööki võtan toidulisandeid: Hunza apricot´i, mis sisaldab B17 vitamiini ja väärtuslikku Reishi seent. B17 vitamiinile on omistatud tugev vähivastane toime. Kõige lihtsam on seda saada aprikoosiseemnetest, mida tuleks päevas tarbida maksimaalselt 10 tk. Lisaks Hunzale võtan kroomi, tsinki, kaltsiumit, seleeni, mis on samuti vähiravi toetamiseks väga oluline, räni, magneesiumtsitraati. Omega- rasvhapete tarvis tarbin astelpaju- ja kanepiseemneõli. Astelpajuõliga võib määrida ka limaskesti, kui need keemiaravi tulemusena katki on läinud. Väga hea kvaliteediga eestimaist astelpajuõli on müügil apteekides. C- vitamiini saan kätte kodustest mustsõstardest, astelpajust ja apelsinidest.

Immuunsüsteemi turgutamiseks võtan korditsepsi (Cordiceps), aga seda ei tohi võtta keemiaravi ajal. Sobib ka punase päevakübara tinktuur. Immuunsüsteemi turgutamine on väga oluline enne ja pärast keemiaravi. Hakkasin võtma ka toidulisandit nimega „Agarik“. Mulle tundus, et see sobis. Tarbin ka suures koguses D- vitamiini. Toidulisandite kohta aga ütlen, et iga inimene on erinev ning eelnevalt tuleks selgeks teha, kuidas ja  mis just sobib.