Üks tark mees on öelnud: „Küsi looduselt, oma maalt, oma loomadelt,
kuidas nad ennast sinu juhtimise all tunnevad.“
Kas oled neile hea peremees või oled ehk suhtunud neisse kui tavalistesse asjadesse sinu elus, mis olema peavadki. Nad on ju kogu aeg olemas, seepärast unustame tihti, kui väärtuslikud on meie jaoks loomad, maapind me jalgade all, meie oma riik.
Ilmselt on sellist küsimust hea küsida hetkel igaühel, lisades sinna küsimustikku veel: „Kuidas tunneb minu juhtimise all ennast minu keha.“ Kas olen ma olnud hea peremees ning andnud talle võimaluse siin maises elus tervena elamiseks või olen ma ehk jätnud enda mugavusest midagi tegemata, tekitades sellega kehale kannatusi.
Meie kehad on tegelikult targad. Nad jaksavad mingi aja, sageli väga pika aja, pidada vastu ja teha kõike seda, mida me neilt nõuame. Nad pingutavad selle nimel, et me saaksime oma tahtmise, andes endast kõik. Ja kui meil siis tekib rahulikum hetk ja me leiame, et nüüd võiks natuke puhata, tuleb meile sageli hoopis külla haigus. Just, pingest vabanemise hetkel tabab meid mitte lõõgastumine, vaid haigus. See näitab, et keha on olnud pikka aega pingeseisundis ja kasutanud oma ressursse maksimaalselt. Nüüd, kui talle antakse puhkust, saab ta ennast lõdvaks lasta ning kõik viirused jms. mis meil sees on olnud, saavad võtta kohe võimust.
Sellest jutust ei tohi järeldada, et peabki kogu aeg piiripealselt ja natuke üle selle rabelema, vaid hoopiski seda, et puhkuse ja töötamise tasakaal peab olema paigas. Tean, et seda on lihtne öelda ja sugugi mitte nii lihtne teha, kuid iseenda heaolu ja oma hea peremehe staatuse peale mõeldes leiab inimene tasakaalu kindlasti. Kes ütleb, et talle meeldibki kogu aeg rakkes olla, siis sellele inimesele tahaksin soovitada: „Ära põgene. Ära põgene oma probleemide ja iseenda eest. Hakka ennast leidma ja lõpeta see välisest otsimine.“ Kui inimene ei julge olla see, kes ta olla tahab (sest looduse poolt ei ole antud inimesele ülesannet ennast 200% teostada), otsib ta tunnustust väljast ning rebib ennast ribadeks, et ikka piisavalt hea olla.
Kõike eelnevat võime kanda üle ka loodusele, loomadele, oma riigile (kes koosneb ju inimestest). Sellest, kuidas me neid piitsutame, sõltub nende tervis, heaolu, töövõimekus, iseloom. Loom, keda kogu aeg piitsutatakse ja muudki nõutakse, muutub ühel hetkel kurjaks. Ta hakkab enda eest seisma või…. Muutub oma elu suhtes täiesti apaatseks. Ta muutub robotiks ning liigub seni, kuni jõudu antakse. Kui enam jõudu ei ole, viskab pikali ja sureb ära. Nii lihtne see ongi.
Põld, mis ei ole saanud vahepeal kosuda, ei kasvata enam head vilja. Tal ei ole enam midagi meile anda. Tema varud on tühjaks saanud ja jõudu ei ole.
Kas oled neile hea peremees või oled ehk suhtunud neisse kui tavalistesse asjadesse sinu elus, mis olema peavadki. Nad on ju kogu aeg olemas, seepärast unustame tihti, kui väärtuslikud on meie jaoks loomad, maapind me jalgade all, meie oma riik.
Ilmselt on sellist küsimust hea küsida hetkel igaühel, lisades sinna küsimustikku veel: „Kuidas tunneb minu juhtimise all ennast minu keha.“ Kas olen ma olnud hea peremees ning andnud talle võimaluse siin maises elus tervena elamiseks või olen ma ehk jätnud enda mugavusest midagi tegemata, tekitades sellega kehale kannatusi.
Meie kehad on tegelikult targad. Nad jaksavad mingi aja, sageli väga pika aja, pidada vastu ja teha kõike seda, mida me neilt nõuame. Nad pingutavad selle nimel, et me saaksime oma tahtmise, andes endast kõik. Ja kui meil siis tekib rahulikum hetk ja me leiame, et nüüd võiks natuke puhata, tuleb meile sageli hoopis külla haigus. Just, pingest vabanemise hetkel tabab meid mitte lõõgastumine, vaid haigus. See näitab, et keha on olnud pikka aega pingeseisundis ja kasutanud oma ressursse maksimaalselt. Nüüd, kui talle antakse puhkust, saab ta ennast lõdvaks lasta ning kõik viirused jms. mis meil sees on olnud, saavad võtta kohe võimust.
Sellest jutust ei tohi järeldada, et peabki kogu aeg piiripealselt ja natuke üle selle rabelema, vaid hoopiski seda, et puhkuse ja töötamise tasakaal peab olema paigas. Tean, et seda on lihtne öelda ja sugugi mitte nii lihtne teha, kuid iseenda heaolu ja oma hea peremehe staatuse peale mõeldes leiab inimene tasakaalu kindlasti. Kes ütleb, et talle meeldibki kogu aeg rakkes olla, siis sellele inimesele tahaksin soovitada: „Ära põgene. Ära põgene oma probleemide ja iseenda eest. Hakka ennast leidma ja lõpeta see välisest otsimine.“ Kui inimene ei julge olla see, kes ta olla tahab (sest looduse poolt ei ole antud inimesele ülesannet ennast 200% teostada), otsib ta tunnustust väljast ning rebib ennast ribadeks, et ikka piisavalt hea olla.
Kõike eelnevat võime kanda üle ka loodusele, loomadele, oma riigile (kes koosneb ju inimestest). Sellest, kuidas me neid piitsutame, sõltub nende tervis, heaolu, töövõimekus, iseloom. Loom, keda kogu aeg piitsutatakse ja muudki nõutakse, muutub ühel hetkel kurjaks. Ta hakkab enda eest seisma või…. Muutub oma elu suhtes täiesti apaatseks. Ta muutub robotiks ning liigub seni, kuni jõudu antakse. Kui enam jõudu ei ole, viskab pikali ja sureb ära. Nii lihtne see ongi.
Põld, mis ei ole saanud vahepeal kosuda, ei kasvata enam head vilja. Tal ei ole enam midagi meile anda. Tema varud on tühjaks saanud ja jõudu ei ole.
Mõtleme siis, millised me oleme ja kuidas elame. Kuidas suhtleme loodusega, iseendaga, loomadega ja inimestega- riigiga. Ja vastupidi – kuidas nemad meiega suhtleva, millest räägivad ja kuidas käituvad. Kuulates iseennast ja end ümbritsevat on võimalik muuta oma elustiili ja vaatenurki. Eks lõpuks sõltub kõik ikka oskusest kuulata ja kuulda, vaadata ja näha.
Olge hoitud!
Küllike
Pilt: internetist
Küllike
Pilt: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar