Ma mäletan kõike seda…. Mäletan, kuidas
aastal 1991 teatati raadiost tankide liikumisest Tallinna suunas. Mäletan, et
mul ei tekkinud kordagi hirmu. Pigem selline õõnes tunne ja ärevus, aga mitte
hirm.
Mäletan, kuidas aastatel 1987- 88 sai osaletud laulval revolutsioonil, sai seistud Balti ketis…Ma mäletan seda õhku, mis Eestimaa kohal valitses ja ma igatsen selle järgi.
Ajaloolisest vaatevinklist vaadatuna on need uskumatult väärtuslikud mälestused. Mäletan siiani seda tunnet – ma olen millegi väga suure keskel osalemas milleski väga suures. Süda oli avatud, hirmu ei olnud. Vähemalt minu põlvkonnal mitte, ma usun. Vanematel oli kindlasti ka hirm – mis saab edasi? Kas algabki sõda? Kuidas edasi elada? Mida toovad muutused kaasa?
Ma ei saa rääkida kellegi teise eest, kui ainult iseenda eest ja aruteludest, mida mehega oleme pidanud. Olime ju meiegi nn. laulva revolutsiooni paar— kohtusime esmakordselt märtsis 1987. Südames oli armastus ning see kandus üle isamaa- armastuseks. Kõik juhtus justkui õigel ajal. Uus elu igas mõttes. Oli lootus, oli tulevikunägemus. Oli teadmine, et nüüdsest saab kõik ainult paremaks minna. Muidugi, ega me sellest ei rääkinud. Sellest tundest oleme rääkinud hiljem.
Vabariigi sünnipäeva tähistamine ei olnud kaugeltki mitte harjumuslik. Meie olime harjunud 23. veebruaril tähistama hoopis nn. meestepäeva, mis ühtis NL-i armee aastapäevaga J Ikka tuli midagi mehele sel päeval kinkida. Mõned aastad võttis uuega harjumine aega – NL-i ei olnud, meestepäeva ka ei olnud. Kuhu see siis paigutada? Tundus kuidagi ebaõiglane, et 8. märts jäi, aga 23. veebruar kadus ära. Kummalised mured ikka inimestel J
Ma olen olnud uhke selle üle, et olen eestlane. Eesti riik on väga kiiresti arenenud. Veel 25 aastat tagasi ei oleks keegi osanud ennustada seda, kuhu praegu jõudnud oleme. Oli lihtsalt lootus, et midagi siin Eestimaa peal muutub. Alateadlik teadmine, et nüüd saab minna ainult paremaks….. Ja tegelikkuses me justkui jooksime ajaga võidu. Me oleme saavutanud praeguse elu väga kiiresti. Jääb ju üle vaid tänulik olla ning rõõmustada.
Jah, olen ka praegu uhke, et olen eestlane. Olen tänulik, et olen siia riiki sündinud. Olen õnnelik, et minu pere elab siin. Aga… on see miski, mis ei tekita turva- ja kindlustunnet. Me kõik teame, kuidas me paistame maailmale eduka e- riigina ja kuidas meie riigis asjad tegelikult on – maapiirkonnad, mis on välja surnud, inimesed, kes kannatavad puudust, lapsed, kel kõhud on tühjad jpm. Kas selle üle saame me olla uhked?
Inimestena oleme paljuski jäänud loorberitele puhkama ning meil on tunne nagu teeksime kogu aeg midagi, mis aitab meil liikuda rikaste riikide hulka. Tegelikkus on aga see, et meie (või valitsus või otsustajad või ettevõtjad või ükskõik, kuidas meid nimetada) ei oska tegelikult sellest suurest vabaks saamise eufooriast edasi minna. Me seisame paigal ning imetleme minevikus saavutatut, kuid tulevik on tume. Me näeme ju, et enam ei ole asjad nii, nagu 25 aastat tagasi, aga enam ei jätku meil julgust astuda edasi suuri samme selleks, et taas kord hakata looma. Et taas hakata muutma, sest vana on oma aja ära elanud.
Põlvkond on vahetunud, inimesed on muutunud. Koos inimeste muutumisega peab muutuma ka süsteem. Ei saa trampida ühte ja sama, kui see ei aita elu edasi liikumisele kaasa. Vajadused ja võimalused on teised ja sellega tuleb arvestada.
Ma soovin, et saaksin uskuda ja näha paremasse tulevikku. Ma soovin, et seda näeksid noored, kes valivad – minna või mitte minna? Ma soovin, et need, kes otsustavad, leiaksid üles entusiasmi muuta kogu riigi elu paremaks ning õpiksid vaatama enda mätta otsast kaugemale. Eesti vajab muutusi. Kuna neid on kaua aega tegemata jäetud, tuleb neid nüüd korraga liiga palju teha. Eks seepärast ka hirmud muuta ja muutuda.
Riik, eriti väike riik, saab alguse igast üksikisikust. See, kuidas meie näeme tulevikku ja see, kuidas sinna suunda liigume, ongi meie riigi tulevik. Igast väikesest riigist on võimalik teha õnnelike inimeste riik. Selline riik, mis hoiab, kaitseb ja toetab. Selline riik, kellel on selgroog ja kes ei pea muretsema oma eksistentsi pärast. Õnnelik inimene armastab oma riiki, toetab ja kaitseb teda.
Olge hoitud ja armastatud!
Küllike
Mäletan, kuidas aastatel 1987- 88 sai osaletud laulval revolutsioonil, sai seistud Balti ketis…Ma mäletan seda õhku, mis Eestimaa kohal valitses ja ma igatsen selle järgi.
Ajaloolisest vaatevinklist vaadatuna on need uskumatult väärtuslikud mälestused. Mäletan siiani seda tunnet – ma olen millegi väga suure keskel osalemas milleski väga suures. Süda oli avatud, hirmu ei olnud. Vähemalt minu põlvkonnal mitte, ma usun. Vanematel oli kindlasti ka hirm – mis saab edasi? Kas algabki sõda? Kuidas edasi elada? Mida toovad muutused kaasa?
Ma ei saa rääkida kellegi teise eest, kui ainult iseenda eest ja aruteludest, mida mehega oleme pidanud. Olime ju meiegi nn. laulva revolutsiooni paar— kohtusime esmakordselt märtsis 1987. Südames oli armastus ning see kandus üle isamaa- armastuseks. Kõik juhtus justkui õigel ajal. Uus elu igas mõttes. Oli lootus, oli tulevikunägemus. Oli teadmine, et nüüdsest saab kõik ainult paremaks minna. Muidugi, ega me sellest ei rääkinud. Sellest tundest oleme rääkinud hiljem.
Vabariigi sünnipäeva tähistamine ei olnud kaugeltki mitte harjumuslik. Meie olime harjunud 23. veebruaril tähistama hoopis nn. meestepäeva, mis ühtis NL-i armee aastapäevaga J Ikka tuli midagi mehele sel päeval kinkida. Mõned aastad võttis uuega harjumine aega – NL-i ei olnud, meestepäeva ka ei olnud. Kuhu see siis paigutada? Tundus kuidagi ebaõiglane, et 8. märts jäi, aga 23. veebruar kadus ära. Kummalised mured ikka inimestel J
Ma olen olnud uhke selle üle, et olen eestlane. Eesti riik on väga kiiresti arenenud. Veel 25 aastat tagasi ei oleks keegi osanud ennustada seda, kuhu praegu jõudnud oleme. Oli lihtsalt lootus, et midagi siin Eestimaa peal muutub. Alateadlik teadmine, et nüüd saab minna ainult paremaks….. Ja tegelikkuses me justkui jooksime ajaga võidu. Me oleme saavutanud praeguse elu väga kiiresti. Jääb ju üle vaid tänulik olla ning rõõmustada.
Jah, olen ka praegu uhke, et olen eestlane. Olen tänulik, et olen siia riiki sündinud. Olen õnnelik, et minu pere elab siin. Aga… on see miski, mis ei tekita turva- ja kindlustunnet. Me kõik teame, kuidas me paistame maailmale eduka e- riigina ja kuidas meie riigis asjad tegelikult on – maapiirkonnad, mis on välja surnud, inimesed, kes kannatavad puudust, lapsed, kel kõhud on tühjad jpm. Kas selle üle saame me olla uhked?
Inimestena oleme paljuski jäänud loorberitele puhkama ning meil on tunne nagu teeksime kogu aeg midagi, mis aitab meil liikuda rikaste riikide hulka. Tegelikkus on aga see, et meie (või valitsus või otsustajad või ettevõtjad või ükskõik, kuidas meid nimetada) ei oska tegelikult sellest suurest vabaks saamise eufooriast edasi minna. Me seisame paigal ning imetleme minevikus saavutatut, kuid tulevik on tume. Me näeme ju, et enam ei ole asjad nii, nagu 25 aastat tagasi, aga enam ei jätku meil julgust astuda edasi suuri samme selleks, et taas kord hakata looma. Et taas hakata muutma, sest vana on oma aja ära elanud.
Põlvkond on vahetunud, inimesed on muutunud. Koos inimeste muutumisega peab muutuma ka süsteem. Ei saa trampida ühte ja sama, kui see ei aita elu edasi liikumisele kaasa. Vajadused ja võimalused on teised ja sellega tuleb arvestada.
Ma soovin, et saaksin uskuda ja näha paremasse tulevikku. Ma soovin, et seda näeksid noored, kes valivad – minna või mitte minna? Ma soovin, et need, kes otsustavad, leiaksid üles entusiasmi muuta kogu riigi elu paremaks ning õpiksid vaatama enda mätta otsast kaugemale. Eesti vajab muutusi. Kuna neid on kaua aega tegemata jäetud, tuleb neid nüüd korraga liiga palju teha. Eks seepärast ka hirmud muuta ja muutuda.
Riik, eriti väike riik, saab alguse igast üksikisikust. See, kuidas meie näeme tulevikku ja see, kuidas sinna suunda liigume, ongi meie riigi tulevik. Igast väikesest riigist on võimalik teha õnnelike inimeste riik. Selline riik, mis hoiab, kaitseb ja toetab. Selline riik, kellel on selgroog ja kes ei pea muretsema oma eksistentsi pärast. Õnnelik inimene armastab oma riiki, toetab ja kaitseb teda.
Olge hoitud ja armastatud!
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar