Nädala mõte: muutused loovad muutusi

Armsad Sõbrad!

Teatavasti käib mu vastuvõttudel palju toredaid inimesi. Ausalt. Ma pean lugu igaühest, kes mu juurde tuleb, sest ega tulemine pole alati kerge. Iga inimene on oma looga, oma energiaga, oma emotsioonidega. Selge on see, et igaühel, kes minu kabinetti tuleb, on oma mure ja see on vaieldamatult kõige suurem, sel hetkel.

 Iga inimese mure on tema jaoks suur, sest inimene istub oma mures kinni ega oska näha lahendusi, muutusi, uusi suundi või lihtsalt õppetundi, mida läbida tuleb. Ja kahtlemata ei saa ühelegi inimesele heita ette seda, et ta ei oska oma murest vabaneda või seda väiksemaks mõelda Ka murega toimetulek on õppetund, mis saab inimese jaoks edukalt läbitud siis, kui inimene asub enda heaks midagi tegema.

 Lihtne on neil, kes pärast kohtumist, seanssi, teraapiatsüklit oma murel minna lubavad. Ei, nad ei peida mitte pead liiva alla ega hakka probleemi eitama, vaid hakkavad temasse teadlikult suhtuma, analüüsima ning lahendusi otsima- nägema.

Mõnevõrra keerulisem on neil, kes jäävad oma muresse kinni. Lisaks sellele hakkavad nad blokkima ka suunamuutusi: "Mis saab siis, kui see ka ei õnnestu?"; "Mis siis, kui ma ennast siis ka hästi ei tunne?"; "Mis siis, kui see on ka tee, mis toob kannatusi?" jne. jne. Pidev kahtlemine ja kahtlustamine ei lase elada. Vastupidi, see tõmbab meid tagasi tegevusest, kasvatades meis hirmu, et kogu tulevik on tume ja kõik võib halvasti minna.

Teate ju küll seda ütlust: "Julge hundi rind on rasvane." S.t. kes ei proovi, ei saa maitsta ka vilju. Vilju ei saa ju minna noppima see, kes pole puud istutanud, teda hooldanud, tema eest seisnud, talle ehk mõnikord kas liiga vähe või palju vett andnud, s.t. eksinud. Vilju korjab see, kes tegutseb. Esialgu, õppides, on viljad ehk kiduramad ja ussitanud, kuid kogemusi saades muutuvad ka viljad suuremaks ja maitsvamaks.

Meid õpetatakse maast madalast perfektsionistideks- eksimist karistatakse nurgas seismisega, halva hindega, noomitusega, lahti laskmisega, abielulahutusega jne. Aga.... loomuliku elu juurde kuulub ka eksimine. Me ju õpime, kogeme, kukume, tõuseme ja see on loomulik. Kui oleksime sündinud "tarkadena" oleks me ju hoopis teistsugused, ehituse poolest, ma mõtlen. Inimene on arenev olend ning areng kestab terve elu. Mõni õpib kiiremini, mõni aeglasemalt, mõni ei õpi üldse ja ka see kõik on loomulik. Mitte keegi ei saa teist inimest võtta enda mõõdupuu järgi. Jah, me saame leppida kokku meie ühiskonna põhiväärtustes, kuid me ei saa leppida kokku ilus ja koleduses, tarkuses ja rumaluses, heas ja halvas (üldises tähenduses).

See, kes pole eksinud, on elanud kellegi teise järgi tehes seda, mida teised on õigeks pidanud. Kuid kas see on siis meie eesmärk? Meie eesmärk on ise läbida, kogeda ja selle abil õppida, salvestada, veenduda.

Kui ei ole eksinud, ei tea ju kuidas on õige või parem. Seega, tegelikult ei eksiteerigi ju eksimist. On vaid teekond, mis pakub kogemusi ja õppetunde. Meie asi on neid läbida ning iseenda, mitte teiste, jaoks parimal moel omandada.

Lõpetame ära karistamise- eelkõige kodus, laisteaias,koolis- ja õpime motiveerima, selgitama, põhjendama. Õpetame analüüsima, õpetame suhtlema, õpetame empaatiat. Lihtne on rääkida, et inimene peab ennast ise motiveerima. Jah, aga kuidas? Kuidas ehitada üles enesemotivatsioon, kui kogu ühiskond on ehitatud üles hinnangutele ja perfektsionismile?

Alustame kodust, lasteaiast, koolist ja lubame eksida. Olulised on väärtushinnangud, elu põhitõed, aga mitte heakskiidu teenimine. "Sa oled hea laps siis kui...". Õpime kiitma ja suunama. Halvustamisega oleme minu meelest rappa läinud, sest eestlasel on üldiselt liiga madal enesehinnang. Madal enesehinnang aga takistab edasi pürgimist.

Lubame iseendil olla ise ning teistel nemad. Otsime võimalusi, näeme igas inimeses potentsiaali ja püüame arendada lastes neid omadusi, mis on tugevad. Jah, ka nõrgemate omadustega tuleb tegelda, kuid ainult pinnapealselt. Inimene on kõige parem nendes valdkondades, mis on talle loomuomased. Kui tahta, et oleksime head igas valdkonnas, nagu praegune koolisüsteem nõuab, ei jätku aega loomuomaste annete arendamiseks ning nii jäävadki inimesed püsima keskpärasuse tasemele. Olles saanud negatiivseid kogemusi endale  mitte omastes valdkondades, kaob enesekindlus ja algabki surnud ring.

Pole vaja otsida igaühes kõigepealt vigu nagu praegu ikka veel liiga sageli tehakse. Neid on meil igaühel küll ja veel, kui laskuda hinnangute tasandile. Aga, kas me neid iseenda juures näha ja muuta tahame, on iseasi. Teisi on ju alati lihtne vaadata, siis ei jää aega iseendaga tegelemiseks.

Kui lubame endal olla need, kes tegelikult oleme, anname endast iga päev oma parima nagu oskame, õpime üksteisega suhtlema ja õpime teistes inimestes nägema eelkõige positiivseid külgi ilma, et meil tekiks vajadus otsida vigu, muutub igaühe elu paremaks, huvitavamaks, põnevamaks. Sest enam ei ole neid piiranguid, mida ise endale paneme. Enam ei pea me muretsema tulevase halva ilma pärast, sest täna on see aeg, mil ehitame oma pea kohale katuse või õmbleme endale soojad riided selleks, et ka tulevikus elu nautida.

Olge hoitud!

Küllike