Taas on Eestis päevakorda tõusnud
ravirahade vähendamine haigekassa poolt. Kas ja kuidas asi tegelikult toimuma
hakkab, selgub mõne aja pärast. Kui aga vaadata meie lähinaabrite poole, siis
võib kindlalt väita, et mingi roosamanna meid selles osas ootama ei hakka. Samas…
alati võib oodata üllatusi, positiivseid, kui neid ise looma hakata ja püüda
teha täiesti teistmoodi kui tavaliselt.
Kui vaadata tööealiste inimeste arvu, on arusaadav, et minuvanustel ei ole põhjust mõelda pensionieas mingisugusele tasuta taastusravile ja muule säärasele. Järelikult on viimane aeg hakata mõtlema, mida ma pean ISE tegema selleks, et elada pikaealist täisväärtuslikku elu. Kes minu teemadega kursis on, see teab, et ka mina olen oma õppetunni saanud viimase staadiumi vähi näol. Jah, see oli mulle hea õppetund, tänu millele muutus minu vaatenurk elule, arusaamine iseendast ja teistest inimestest oluliselt. Aga terve ja elus olen ma tänu muutuste läbiviimisele, vähem muretsemisele, mediteerimisele, eesmärgistatud elule. Muidugi olid abiks arstid, keda ma ikka ja jälle tänada tahan, kuid… kui ma ei oleks viinud läbi muutusi, mis alati ei ole kõige mugavamad, ei oleks ma praegu täie elu ja tervise juures.
Üha enam tuleb meil hakata käituma vastutustundlikult oma tervise suhtes. Kui iga kerge valusähvatuse pärast enam arsti juurde ei pääse, tuleb õppida ennast analüüsima. Paraku ei ole see nii lihtne, sest ega meile ju pole seda õpetatud. Kas teate kui palju on neid inimesi, kes ei tea elementaarset inimese anatoomiat? Nad ei tea, kus asuvad nende organid ja mismoodi töötab süda. Nad ei pea seda vajalikuks, sest seda peaks teadma ju ainult arstid.
Meile on õpetatud pigem seda, et tuleb pöörduda arsti poole, kui miskit tundub viga olevat. Oma peakesega ei ole me ju seni tohtinud ennast analüüsida, sest targemad teavad. Mõnes mõttes on eestlane kummaline – kui on köha, minnakse arsti juurde, aga kui maos on olnud pikka aega raskustunne ning toit ei lähe alla, jääb arsti juurde minemata. Alateadvus annab signaali, et selle maoga ei pruugi olla kõige paremad lood ja inimene ju teab, et midagi on väga valesti.
Aga… Ravimine võib tähendada pikaajalist protsessi, mis omakorda tähendab paljude muutuste läbiviimist. Inimene aga ei taha endaga sel viisil tegelda, ei viitsi, kardab oma mugavustsoonist väljuda ja viivitab sageli seni, kuni olukord on igasuguse kontrolli alt väljunud. Nüüd on võimalus ainult võidelda oma elu eest ja loota imele. Kusjuures, muudatused, mida siis tuleb läbi viia, on oluliselt suuremad. Ehk siis, mõnes mõttes jookseb inimene liiga kiiresti arsti juurde, teises mõttes aga ei jõua inimesed piisavalt kiiresti arsti juurde.
Sellepärast tulebki õppida oma keha kuulama ja analüüsima. Mida ma saan teha köha puhul ja miks ta mulle on tekkinud – viirus, külmetus vms. Ja kuidas ma pean toituma, mõtlema, käituma, et säästa oma keha praegu kõige kardetavamast haigusest, vähist.
Elustiili muutmisega annab palju ära teha. Mõtlesin, et koolis võiks olla õppekavas „Tervisetund“, mida õpetavad toitumisnõustajad ja arstid. Ikka selleks, et hakata kasvatama uut teadlikku põlvkonda. Seda põlvkonda, kes ei haara coca pudeli järgi ega luba seda teha ka oma vanematel, vaid paluvad endale kooli kaasa panna veepudeli. Muide, koolis peaks olema joogitopsid, et lapsed saaksid igal ajal juua. Muidu juuakse otse kraanist, aga niimoodi ju levivad ka kõikvõimalikud viirused kenasti. Pole kõige hügieenilisem variant. Või veel hullem – ei jooda üldse! Kasvatada on vaja põlvkonda, kes vanaema juures ei küsi kommi ja pannkooke, vaid nt. kuivatatud õuna ja tatraleiba isevalmistatud õunamoosiga või meega.
Kindlasti tuleb vaadata üle koolisööklates pakutav. Kui söökla lähtub sellest, mis kõige paremini müüb, ei pruugi menüü olla kuigi tervislik. Kui aga lähtuda tervislikkusest on võimalik koostada menüüd, mis on nii maitsvad kui ka tervislikud. Ja ma ei saa öelda, et jahukaste makaronidega oleks tervislik. Ka toitlustajad peavad õppima! Rahe ei pruugi olla palju, kuid ka vähese raha eest saab teha tervislikku toitu. Iseeasi on see, kuidas lapsed on harjunud sööma kodus ja kuidas nad selle tervisliku toidu koolis vastu võtavad. Minu lapse klassis on näiteks väga vähe kala sööjaid. Pigem eelistatakse ikka liha, vorsti, sinki. Nagu me teame, ei ole kauplusest ostetav liha kaugeltki enam see, mis ta oli vanasti. Sea- ja kanaliha sisaldavad ilmselgelt liiga palju kasvuhormoone ja antibiootikumi. Kes loomset valku sööb, see eelistagu merekala, mida kasvanduses ei saa kasvatada, maheveise- ja lambaliha. Ja ikka puhast liha, mitte vorsti, mis heal juhul sisaldab vaid 45% liha.
Ja kui juba toitlustamisest rääkida, siis tuleb ka haiglatel vaadata üle oma menüüd. Nt. minu haiglas viibimise suurim „üllatus“ oli see, et taimetoit koosnes 7-st kartulist, jogurtikastmest ja tarretisest. Ja sellega peab inimene saama kätte oma vajalikud vitamiinid- mineraalid? Lisaks veel see, et operatsioonist toibuvale antakse tärklist ja suhkrut sisaldavat toitu?! Uhh, on arenguruumi J
Aga jah, inimene tegeleb tegelikult ju söögiga iga päev, mitu korda päevas, aga sageli ikka ei teata seda mis millega kokku sobib, mis midagi annab ja kuidas oma keha vähesega, kuid täisväärtuslikuga toita. Jaapanlased ütlevad: „Söö 80% oma toidust!“ See aga tähendab, et selle 80- protsendiga saad sa kätte kõik endale vajaliku. Siin jällegi teema toidu väärtuslikkusest. Poolfabrikaadid, pidevalt töödeldud toidu söömine ei anna meile vajalikke toitaineid. Need täidavad kõhtu, aga kasu me ei saa. Eestlane on harjunud üldiselt liiga palju sööma. Seda kinnitavad ka välismaalased, kes meie toidulauda vaatavad. Paljud söövad hommikul vorstiga- singiga võileiba. Nojah, mida siin öelda. Aga ehk on mõttekam süüa hoopis nt. toortatra smuutit?
Mina teen seda nii: Panen ööseks vette likku toortatra koos mõne pähkliga, kuivatatud aprikoosiga, päevalille- ja kõrvitsaseemnetega. Hommikul valan selle blenderisse, lisan külmutatud marju või toorest banaani, õuna, hurmaad vms. Lisan natuke Reishi, kaarobi ja spirulina pulbrit ja sutsu kuuma vett, et saada soe jook. Minu meelest väga toitev. Kõik vitamiinid- mineraalid ka olemas. Aga me ei ole eriti smuutidega harjunud. Ikka tahaks midagi närida, sest nii tundub kõht paremini täis saavat. Samas, inimene saab oma harjumusi muuta, kui me seda endale selgitada oskame. Me ju õpime iga päev midagi uut või vähemalt nii see võiks olla. Õppides õigesti toituma teeme kummarduse oma kehale!
Toidulisandeid ei ole vaja samuti karta. Tuleb analüüsida kliimat kus me elame, meie mullastiku toitainete väärtust ja seega ka toiduainete väärtust. Mina pean tunnistama, et võtan mitut toidulisandit ja usun, et olen seepärast ka terve. Minu kehal ei ole toitainetepuudust. Ja ma ei muretse, et inimene justkui peaks kõik vajaliku toidust kätte saama. Ju ma siis ei saa ning minu keha tunneb ennast toidulisandeid tarbides paremini. Eks toitainete imendumine sõltub ju ka soolestiku seisukorrast. Seepärast on oluline oma seedesüsteemile pöörata suuremat tähelepanu.
Kui inimesel on juba näiteks seedeprobleemid, ei ole vaja palju mõelda. Vaatame nt. loomi. Kui koeral on seedeprobleemid, ei hakka ta mõtlema, millist ravimit arstilt saada, vaid teeb endale mõningad dieedipäevad ja sööb vastavaid, mõrkjamaitselisi, taimi. Joob palju, aga toitu ei puuduta. Inimene muretseb aga, et mõned näljapäevad ta tapavad. Vastupidi! Teadlik näljapäev nädalas on kehale puhkus!
Aga jah, kuidas ja kus õppida kui ei ole õpetatud? Jälle on see koht, kus tava- ja alternatiivmeditsiin saavad teha koostööd. Ma tean ju ise kui palju läheb inimesega aega vastuvõtul, et selgitada talle tema tervisehäire olemust ja põhjust. Et arutada koos läbi uus elustiil kuni vajadusel esialgse toidutabelini välja. Muuta on vaja ju igal juhul, sest vanas elustiilis hakkas keha streikima. Järelikult miski talle ei sobi. Arstidel ei ole vaja muretseda, et nende töö ära võetakse ja inimene vajalike ravimite võtmise lõpetab. Nii arstide kui ka alternatiivi esindajate eesmärk on inimese terve olemine. Või vähemalt nii see peaks olema. Mina võin küll enda kohta öelda, et see ongi kõige tähtsam! See, et inimene saaks elada oma elu täisväärtuslikult, tundes sellest rõõmu ning osates märgata oma keha märguandeid. Endaga rahulolus ja kulgemises elamine nõuab õppimist. Lisaks toitumisele kuuluvad siia juurde veel mõtlemine, emotsioonidega toime tulemine, keha anatoomia mõistmine, vee tarbimine, aktiivne olemine, vaimu ja meelte vaigistamine meditatsiooni abil. Seda ei ole aega ja ehk ka oskust arstidel õpetada. Küll aga on neid inimesi, kes on ennast just nendes valdkondades arendanud. Tavameditsiini poolt on rumal jätta kasutamata nendega koostöö. Oma elu juhtiv inimene, kes on rahul iseendaga ja oma ümbrusega ei jää stressi tõttu haigeks. Stress aga, nagu on palju sellest kirjutatud, on enamus haiguste põhjus. Paraku on nii, et seni, kuni ravimifirmad kogu süsteemi dikteerivad, ei muutu koostöö võimalikuks. Siis ongi kaks erinevat suunda – tava- ja alternatiivmeditsiin. Need, kes saavad aru oma panuse olulisusest pöörduvad sel juhul pigem alternatiivi poole. Teised, kes ei ole valmis ennast muutma, on heaks toiduahelaks ravimifirmadele. Kas viimaste huvi ka reaalselt inimeste tervenemine on, julgen mina küll sügavalt kahelda. Seepärast on arstidel, kes on andnud Hippokratese vande, ülesandeks selgitada inimestele nende oma vastutust oma elu ja tervise loomisel. Vähemalt seda ju Hippokrates on eeldanud – kõik inimese kõrgeimaks hüvanguks.
Kui vaadata tööealiste inimeste arvu, on arusaadav, et minuvanustel ei ole põhjust mõelda pensionieas mingisugusele tasuta taastusravile ja muule säärasele. Järelikult on viimane aeg hakata mõtlema, mida ma pean ISE tegema selleks, et elada pikaealist täisväärtuslikku elu. Kes minu teemadega kursis on, see teab, et ka mina olen oma õppetunni saanud viimase staadiumi vähi näol. Jah, see oli mulle hea õppetund, tänu millele muutus minu vaatenurk elule, arusaamine iseendast ja teistest inimestest oluliselt. Aga terve ja elus olen ma tänu muutuste läbiviimisele, vähem muretsemisele, mediteerimisele, eesmärgistatud elule. Muidugi olid abiks arstid, keda ma ikka ja jälle tänada tahan, kuid… kui ma ei oleks viinud läbi muutusi, mis alati ei ole kõige mugavamad, ei oleks ma praegu täie elu ja tervise juures.
Üha enam tuleb meil hakata käituma vastutustundlikult oma tervise suhtes. Kui iga kerge valusähvatuse pärast enam arsti juurde ei pääse, tuleb õppida ennast analüüsima. Paraku ei ole see nii lihtne, sest ega meile ju pole seda õpetatud. Kas teate kui palju on neid inimesi, kes ei tea elementaarset inimese anatoomiat? Nad ei tea, kus asuvad nende organid ja mismoodi töötab süda. Nad ei pea seda vajalikuks, sest seda peaks teadma ju ainult arstid.
Meile on õpetatud pigem seda, et tuleb pöörduda arsti poole, kui miskit tundub viga olevat. Oma peakesega ei ole me ju seni tohtinud ennast analüüsida, sest targemad teavad. Mõnes mõttes on eestlane kummaline – kui on köha, minnakse arsti juurde, aga kui maos on olnud pikka aega raskustunne ning toit ei lähe alla, jääb arsti juurde minemata. Alateadvus annab signaali, et selle maoga ei pruugi olla kõige paremad lood ja inimene ju teab, et midagi on väga valesti.
Aga… Ravimine võib tähendada pikaajalist protsessi, mis omakorda tähendab paljude muutuste läbiviimist. Inimene aga ei taha endaga sel viisil tegelda, ei viitsi, kardab oma mugavustsoonist väljuda ja viivitab sageli seni, kuni olukord on igasuguse kontrolli alt väljunud. Nüüd on võimalus ainult võidelda oma elu eest ja loota imele. Kusjuures, muudatused, mida siis tuleb läbi viia, on oluliselt suuremad. Ehk siis, mõnes mõttes jookseb inimene liiga kiiresti arsti juurde, teises mõttes aga ei jõua inimesed piisavalt kiiresti arsti juurde.
Sellepärast tulebki õppida oma keha kuulama ja analüüsima. Mida ma saan teha köha puhul ja miks ta mulle on tekkinud – viirus, külmetus vms. Ja kuidas ma pean toituma, mõtlema, käituma, et säästa oma keha praegu kõige kardetavamast haigusest, vähist.
Elustiili muutmisega annab palju ära teha. Mõtlesin, et koolis võiks olla õppekavas „Tervisetund“, mida õpetavad toitumisnõustajad ja arstid. Ikka selleks, et hakata kasvatama uut teadlikku põlvkonda. Seda põlvkonda, kes ei haara coca pudeli järgi ega luba seda teha ka oma vanematel, vaid paluvad endale kooli kaasa panna veepudeli. Muide, koolis peaks olema joogitopsid, et lapsed saaksid igal ajal juua. Muidu juuakse otse kraanist, aga niimoodi ju levivad ka kõikvõimalikud viirused kenasti. Pole kõige hügieenilisem variant. Või veel hullem – ei jooda üldse! Kasvatada on vaja põlvkonda, kes vanaema juures ei küsi kommi ja pannkooke, vaid nt. kuivatatud õuna ja tatraleiba isevalmistatud õunamoosiga või meega.
Kindlasti tuleb vaadata üle koolisööklates pakutav. Kui söökla lähtub sellest, mis kõige paremini müüb, ei pruugi menüü olla kuigi tervislik. Kui aga lähtuda tervislikkusest on võimalik koostada menüüd, mis on nii maitsvad kui ka tervislikud. Ja ma ei saa öelda, et jahukaste makaronidega oleks tervislik. Ka toitlustajad peavad õppima! Rahe ei pruugi olla palju, kuid ka vähese raha eest saab teha tervislikku toitu. Iseeasi on see, kuidas lapsed on harjunud sööma kodus ja kuidas nad selle tervisliku toidu koolis vastu võtavad. Minu lapse klassis on näiteks väga vähe kala sööjaid. Pigem eelistatakse ikka liha, vorsti, sinki. Nagu me teame, ei ole kauplusest ostetav liha kaugeltki enam see, mis ta oli vanasti. Sea- ja kanaliha sisaldavad ilmselgelt liiga palju kasvuhormoone ja antibiootikumi. Kes loomset valku sööb, see eelistagu merekala, mida kasvanduses ei saa kasvatada, maheveise- ja lambaliha. Ja ikka puhast liha, mitte vorsti, mis heal juhul sisaldab vaid 45% liha.
Ja kui juba toitlustamisest rääkida, siis tuleb ka haiglatel vaadata üle oma menüüd. Nt. minu haiglas viibimise suurim „üllatus“ oli see, et taimetoit koosnes 7-st kartulist, jogurtikastmest ja tarretisest. Ja sellega peab inimene saama kätte oma vajalikud vitamiinid- mineraalid? Lisaks veel see, et operatsioonist toibuvale antakse tärklist ja suhkrut sisaldavat toitu?! Uhh, on arenguruumi J
Aga jah, inimene tegeleb tegelikult ju söögiga iga päev, mitu korda päevas, aga sageli ikka ei teata seda mis millega kokku sobib, mis midagi annab ja kuidas oma keha vähesega, kuid täisväärtuslikuga toita. Jaapanlased ütlevad: „Söö 80% oma toidust!“ See aga tähendab, et selle 80- protsendiga saad sa kätte kõik endale vajaliku. Siin jällegi teema toidu väärtuslikkusest. Poolfabrikaadid, pidevalt töödeldud toidu söömine ei anna meile vajalikke toitaineid. Need täidavad kõhtu, aga kasu me ei saa. Eestlane on harjunud üldiselt liiga palju sööma. Seda kinnitavad ka välismaalased, kes meie toidulauda vaatavad. Paljud söövad hommikul vorstiga- singiga võileiba. Nojah, mida siin öelda. Aga ehk on mõttekam süüa hoopis nt. toortatra smuutit?
Mina teen seda nii: Panen ööseks vette likku toortatra koos mõne pähkliga, kuivatatud aprikoosiga, päevalille- ja kõrvitsaseemnetega. Hommikul valan selle blenderisse, lisan külmutatud marju või toorest banaani, õuna, hurmaad vms. Lisan natuke Reishi, kaarobi ja spirulina pulbrit ja sutsu kuuma vett, et saada soe jook. Minu meelest väga toitev. Kõik vitamiinid- mineraalid ka olemas. Aga me ei ole eriti smuutidega harjunud. Ikka tahaks midagi närida, sest nii tundub kõht paremini täis saavat. Samas, inimene saab oma harjumusi muuta, kui me seda endale selgitada oskame. Me ju õpime iga päev midagi uut või vähemalt nii see võiks olla. Õppides õigesti toituma teeme kummarduse oma kehale!
Toidulisandeid ei ole vaja samuti karta. Tuleb analüüsida kliimat kus me elame, meie mullastiku toitainete väärtust ja seega ka toiduainete väärtust. Mina pean tunnistama, et võtan mitut toidulisandit ja usun, et olen seepärast ka terve. Minu kehal ei ole toitainetepuudust. Ja ma ei muretse, et inimene justkui peaks kõik vajaliku toidust kätte saama. Ju ma siis ei saa ning minu keha tunneb ennast toidulisandeid tarbides paremini. Eks toitainete imendumine sõltub ju ka soolestiku seisukorrast. Seepärast on oluline oma seedesüsteemile pöörata suuremat tähelepanu.
Kui inimesel on juba näiteks seedeprobleemid, ei ole vaja palju mõelda. Vaatame nt. loomi. Kui koeral on seedeprobleemid, ei hakka ta mõtlema, millist ravimit arstilt saada, vaid teeb endale mõningad dieedipäevad ja sööb vastavaid, mõrkjamaitselisi, taimi. Joob palju, aga toitu ei puuduta. Inimene muretseb aga, et mõned näljapäevad ta tapavad. Vastupidi! Teadlik näljapäev nädalas on kehale puhkus!
Aga jah, kuidas ja kus õppida kui ei ole õpetatud? Jälle on see koht, kus tava- ja alternatiivmeditsiin saavad teha koostööd. Ma tean ju ise kui palju läheb inimesega aega vastuvõtul, et selgitada talle tema tervisehäire olemust ja põhjust. Et arutada koos läbi uus elustiil kuni vajadusel esialgse toidutabelini välja. Muuta on vaja ju igal juhul, sest vanas elustiilis hakkas keha streikima. Järelikult miski talle ei sobi. Arstidel ei ole vaja muretseda, et nende töö ära võetakse ja inimene vajalike ravimite võtmise lõpetab. Nii arstide kui ka alternatiivi esindajate eesmärk on inimese terve olemine. Või vähemalt nii see peaks olema. Mina võin küll enda kohta öelda, et see ongi kõige tähtsam! See, et inimene saaks elada oma elu täisväärtuslikult, tundes sellest rõõmu ning osates märgata oma keha märguandeid. Endaga rahulolus ja kulgemises elamine nõuab õppimist. Lisaks toitumisele kuuluvad siia juurde veel mõtlemine, emotsioonidega toime tulemine, keha anatoomia mõistmine, vee tarbimine, aktiivne olemine, vaimu ja meelte vaigistamine meditatsiooni abil. Seda ei ole aega ja ehk ka oskust arstidel õpetada. Küll aga on neid inimesi, kes on ennast just nendes valdkondades arendanud. Tavameditsiini poolt on rumal jätta kasutamata nendega koostöö. Oma elu juhtiv inimene, kes on rahul iseendaga ja oma ümbrusega ei jää stressi tõttu haigeks. Stress aga, nagu on palju sellest kirjutatud, on enamus haiguste põhjus. Paraku on nii, et seni, kuni ravimifirmad kogu süsteemi dikteerivad, ei muutu koostöö võimalikuks. Siis ongi kaks erinevat suunda – tava- ja alternatiivmeditsiin. Need, kes saavad aru oma panuse olulisusest pöörduvad sel juhul pigem alternatiivi poole. Teised, kes ei ole valmis ennast muutma, on heaks toiduahelaks ravimifirmadele. Kas viimaste huvi ka reaalselt inimeste tervenemine on, julgen mina küll sügavalt kahelda. Seepärast on arstidel, kes on andnud Hippokratese vande, ülesandeks selgitada inimestele nende oma vastutust oma elu ja tervise loomisel. Vähemalt seda ju Hippokrates on eeldanud – kõik inimese kõrgeimaks hüvanguks.
Alternatiivmeditsiini arusaam inimesest: kõik
inimesed on erinevad ja kõik on võimalik! Ei ole nii, et kindlasti peab
ravimite tarbimise lõpetama. Seda ei saa mina kellelegi ette kirjutada, sest
mina ei ole arst. Küll aga saan inimesele öelda, et kui pärast mõnigast uue
elustiili järgimist vererõhuravim muutub liiga tugevaks, s.t et pärast selle
võtmist läheb ikka rõhk liiga madalaks, sest iseeneslikult, oma elustiili ja
mõtlemist muutes on ta juba normaliseerunud, tuleb pöörduda oma perearsti poole
ja temaga asja arutada.
Nüüd aga juhtub sageli see, et perearst ei kuula inimest ega usu ise sellesse, et kõrgest vererõhust on võimalik terveneda. Teeb inimese lolliks ning teatab, et ravimeid tuleb võtta samas koguses edasi, mis aga tekitab inimesel halva enesetunde ja tegelikult ju häirib keha normaalset toimimist.
Siinkohal ongi palve arstidele: uskuge sellesse, et inimesed on erinevad ning kehade käitumine ravimite ja tervenemise suhtes samuti erinevad. Vaadake maailma avatud silmadega ning analüüsige inimest, mitte ettekirjutatud raviskeemi! Jah, ma tean, et sellised arste on juba päris palju ning mul on selle üle väga hea meel! Nemad on saanud aru, et maailmas on kõik muutumises. Miks siis ei ole muutumises aastakümneid tagasi kinnitatud raviskeemid või tõekspidamised? Ikka on ja sellest tulebki lähtuda! Üha enam avastatakse ka teaduluslikul tasandil inimese tegelikku olemust- võtame kasvõi selle, et inimene on energeetiline olend. Küsimus on nüüd selles, kui palju neid teadlasi kuulda tahetakse, sest selline teadmise eeldaks paljude seniste tõekspidamiste täielikku muutmist ja ka käitumise muutmist, ka raviplaanide koostamise osas. Aga mina tean millest räägin, sest olen ise paljut ebareaalset reaalsuses kogenud!
Üks asi veel, mis inimest positiivses suunas mõjutab – see on vajalikkuse tunnetamine. Ühelt poolt ei ole vanematel inimestel enam väljundit teistega suhtlemiseks ja enda vajalikuna tundmiseks, teisalt aga inimesed ka ise ei näita aktiivsust üles. Võimalusi millegi uue loomiseks on palju. Ka minul mõlgub mõttes midagi, mis eeldaks vabatahtlikke, pensionäre ja hoolivust ning tahet. Aga… ma ei tea, kas sellise ideega, mis Saksamaal on vägagi toimiv meie ühiskonnas ikka oleks midagi peale hakata. Meil on vaja õppida mõistma seda, et kui me ise ennast ei liiguta, kui me ise kusagil osaleda ei taha, ei tule keegi meie ukse peale koputama ja meid vägisi välja ei vii. Ikka ise peame mõistma seda, et oleme sotsiaalsed olevused ja meie ülesanne on hoida end liikumises. Kui tööaeg on läbi ja keha enam vanaviisi ei jaksa, on alati võimalus jääda aktiivseks teisiti, vähema energiakuluga, andes oma hoolitsust, heatahtlikkust ja tehes sellega kellegi, eelkõige iseenda, päeva iga päev rõõmsaks! Niimoodi tunneb ka andja ennast paremini ega keskendu kodus nukrutsemisele, siunamisele, valutavatele põlvedele ja ebavajalikule toidule televiisori ees. Ta väljub kodust, sest ta tahab elada, kogeda, tunda, hoolida ja armastada! Armastada eelkõige iseennast oma kehas ning tänutäheks kehale vastupidavuse eest pakkuda talle veel ja veel midagi toredat!
Meie ühiskonnas on hetkel käsil eitamise faas. Eitame kõike, mis veel olemas võib olla ja mis ei ole meile ehk tuttav. See on muidugi utreeritud väide, sest paljudes valdkondades teosammul midagi on toimumas. Aga hirmu muutmiseks on liiga palju. Kuidas minust arvatakse, kui hakkan rääkima seda juttu, mida olen kogenud või uurinud ja mis ei ole ühiskondlikult aktsepteeritav.
Paljud meile ideoloogiliselt „sobilikud“ riigid on selle etapi ammu läbinud. Inimene ja sellega seoses ka ühiskond, ei ole valmis õppima teiste vigadest. Ikka on vaja kõik etapid ise läbi põdeda ja jõuda ise selleni, millest vanemad juba lapsepõlves rääkisid. Meie riik on praegu hilise puberteedi faasis hakates siiski sellest vaikselt juba väljuma. Aga kuna puberteet on olnud raske, on ka väljumine aeglane ning keeruline.
Elame siis selle üheskoos läbi ning peame meeles, et ühiskond koosneb inimestest, meist. Eks kõik asjad, millega me rahul ei ole ja mida ise muutma peame, muutuvad siis, kui oleme saanud täiskasvanuks.
Olge hoitud ja kaitstud!
Küllike
Nüüd aga juhtub sageli see, et perearst ei kuula inimest ega usu ise sellesse, et kõrgest vererõhust on võimalik terveneda. Teeb inimese lolliks ning teatab, et ravimeid tuleb võtta samas koguses edasi, mis aga tekitab inimesel halva enesetunde ja tegelikult ju häirib keha normaalset toimimist.
Siinkohal ongi palve arstidele: uskuge sellesse, et inimesed on erinevad ning kehade käitumine ravimite ja tervenemise suhtes samuti erinevad. Vaadake maailma avatud silmadega ning analüüsige inimest, mitte ettekirjutatud raviskeemi! Jah, ma tean, et sellised arste on juba päris palju ning mul on selle üle väga hea meel! Nemad on saanud aru, et maailmas on kõik muutumises. Miks siis ei ole muutumises aastakümneid tagasi kinnitatud raviskeemid või tõekspidamised? Ikka on ja sellest tulebki lähtuda! Üha enam avastatakse ka teaduluslikul tasandil inimese tegelikku olemust- võtame kasvõi selle, et inimene on energeetiline olend. Küsimus on nüüd selles, kui palju neid teadlasi kuulda tahetakse, sest selline teadmise eeldaks paljude seniste tõekspidamiste täielikku muutmist ja ka käitumise muutmist, ka raviplaanide koostamise osas. Aga mina tean millest räägin, sest olen ise paljut ebareaalset reaalsuses kogenud!
Üks asi veel, mis inimest positiivses suunas mõjutab – see on vajalikkuse tunnetamine. Ühelt poolt ei ole vanematel inimestel enam väljundit teistega suhtlemiseks ja enda vajalikuna tundmiseks, teisalt aga inimesed ka ise ei näita aktiivsust üles. Võimalusi millegi uue loomiseks on palju. Ka minul mõlgub mõttes midagi, mis eeldaks vabatahtlikke, pensionäre ja hoolivust ning tahet. Aga… ma ei tea, kas sellise ideega, mis Saksamaal on vägagi toimiv meie ühiskonnas ikka oleks midagi peale hakata. Meil on vaja õppida mõistma seda, et kui me ise ennast ei liiguta, kui me ise kusagil osaleda ei taha, ei tule keegi meie ukse peale koputama ja meid vägisi välja ei vii. Ikka ise peame mõistma seda, et oleme sotsiaalsed olevused ja meie ülesanne on hoida end liikumises. Kui tööaeg on läbi ja keha enam vanaviisi ei jaksa, on alati võimalus jääda aktiivseks teisiti, vähema energiakuluga, andes oma hoolitsust, heatahtlikkust ja tehes sellega kellegi, eelkõige iseenda, päeva iga päev rõõmsaks! Niimoodi tunneb ka andja ennast paremini ega keskendu kodus nukrutsemisele, siunamisele, valutavatele põlvedele ja ebavajalikule toidule televiisori ees. Ta väljub kodust, sest ta tahab elada, kogeda, tunda, hoolida ja armastada! Armastada eelkõige iseennast oma kehas ning tänutäheks kehale vastupidavuse eest pakkuda talle veel ja veel midagi toredat!
Meie ühiskonnas on hetkel käsil eitamise faas. Eitame kõike, mis veel olemas võib olla ja mis ei ole meile ehk tuttav. See on muidugi utreeritud väide, sest paljudes valdkondades teosammul midagi on toimumas. Aga hirmu muutmiseks on liiga palju. Kuidas minust arvatakse, kui hakkan rääkima seda juttu, mida olen kogenud või uurinud ja mis ei ole ühiskondlikult aktsepteeritav.
Paljud meile ideoloogiliselt „sobilikud“ riigid on selle etapi ammu läbinud. Inimene ja sellega seoses ka ühiskond, ei ole valmis õppima teiste vigadest. Ikka on vaja kõik etapid ise läbi põdeda ja jõuda ise selleni, millest vanemad juba lapsepõlves rääkisid. Meie riik on praegu hilise puberteedi faasis hakates siiski sellest vaikselt juba väljuma. Aga kuna puberteet on olnud raske, on ka väljumine aeglane ning keeruline.
Elame siis selle üheskoos läbi ning peame meeles, et ühiskond koosneb inimestest, meist. Eks kõik asjad, millega me rahul ei ole ja mida ise muutma peame, muutuvad siis, kui oleme saanud täiskasvanuks.
Olge hoitud ja kaitstud!
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar