neljapäev, 16. veebruar 2017

Inimene on oma olemuselt hing!

Kui hing on haige ja keha on nõder tunneb inimene ennast haigena. Kõikvõimalikud sümptomid ei leia aga meditsiinilist kinnitust ning heal juhul saadakse diagnoosiks depressioon.
Energeetilises mõttes on tegemist hinge vajaduste rahuldamata jätmisega ning appikarjeks saadab meie alateadvus ehk hing kehale haiguse signaale. Ikka selleks, et märkaksime. Kui ta haigusega märku ei annaks, ei panekski me ju tähele. Tavaliselt märkame oma tervist alles siis, kui lained on pea kohal kokku löönud, keha on väsinud ja tahet ei ole.

Mida teha kui hing tahab rääkida, aga keha ei kuula või ei oskagi kuulata?
Kõigepealt sellest, mis on hing. Hing on see, mis on jääv, ikka energeetiliselt vaadates. Ta vahetab kehasid, kuid ta ei kao. Meil on hingemälu, mida paljud meist on kogenud nt. tuttavate situatsioonidega. On tunne, et täpselt sama situatsioon on nt. reisil olles olnud, aga tegelikult ei ole see lihtsalt võimalik, sest inimene pole seal asukohas isegi käinud. Või annab hing meile märku asjade kulgemisest, mis samuti tunduvad tuttavad kuigi selles elus ei ole me midagi analoogset kogenud. Või kohtame inimest, keda justkui teaksime ammu. Isegi selline tunne on nagu oleksime sõbrad, lapsed-  vanemad, elukaaslased. Palju on ju ka neid lugusid, kui inimesed kirjeldavadki teispoolsust samamoodi nagu maist elu, aga ilma kehata. Olen ise selliseid lugusid väga reaalsetelt inimestelt kuulnud ning see kõik kinnitab vaid teadmist hinge jäävusest.


 Enne inimese sündi on hing keha, elukoha, vanemad, sugulased õed- vennad, armsamad, lapsed jms. välja valinud ning ootab oma maist sündi. Tema jaoks on see järjekordne seiklus, uus kogemus. Kaasa on ta võtnud pagasi eelnevatest eludest ja teadmise, mida selles elus kindlasti kogeda soovib. Inimene sünnib, õpib, liigub oma rada pidi ja arvab, et tema kui keha on selle kõik korda saatnud. Kurvastab kui midagi ei lähe plaanipäraselt, vihastab kui minnakse lahku, solvub kui teda tõrjutakse. See kõik on arusaadav ja väga maine, emotsioonidepõhine, käitumine. Kui õpime olukordi nägema hingetasandilt kogemuslikena, oskame situatsioonidele teisiti vaadata. Oluline ongi meie enda vaatenurk elule. Kui mõistame oma olemust, saame aru, et kogu meie elu on kulgemine punktist A punkti B ning sellele teele jääb palju toredaid ja vähem toredaid sündmusi, mis kõik on hingele vajalikud. Me ei pruugi aru saada milleks vajalikud, kuid meil on selle teadmisega lihtsam maailma mõista.
Teades seda, et hingel on siia kehastudes plaan,  ei saag me oma ühiskondliku mõtlemisega midagi ega kedagi hukka mõista, sest meil ei ole aimu teiste hinge plaanist. Käitumist saame arutada, aga hing jääb alati puhtaks, säravaks, meiega sarnaseks hingeks. Sellisena on vaja õppida kõike elavat nägema ja meie suhtumine maailma muutub iseenesest. Ei ole enam loogiline murda puuoksi, et need endale kodus vette panna, vaid mei pöördume puu hinge poole ja palume luba okste võtmiseks ning mõtleme, kas meil ikka on neid oksi tegelikult vaja või lähtume me ainult traditsioonist? Me ju teame, et iga hing tunneb valu kui me teda lõigume.

Inimesed peavad õppima olema teadlikud oma hinge plaanist. Ikka selleks, et maise elu mõttes kergemini hakkama saada. Kui käitume ainult mõistuse- ja egopõhiselt, ei pruugi elu sugugi voolav olla. Korjame endale karmat, mida hing ehk mitme elu jooksul ära ei suuda lahendada.
Me sünnime siia ning meile on avatud kõik uksed. Igal hingel on kõik võimalused. See tähendab, et kõik need võimalused, mida hing teispoolsuses paika pani. Ja uskuge, need kõik on sellised võimalused, mis eeldavad ilusat elu. Ilus elu on suhteline mõiste kui hakkame seda vaatama ego- ja mõistusetasandilt, kuid hingetasandilt on kõik oluliselt selgem – oluline on panustada elamisse, tunda erinevaid emotsioone, õppida suhtlemist ja läbi selle kõige saada uusi kogemusi. Mitte ükski hing ei ole tulnud siia vegeteerima ja oma aega nn. ära istuma.

Inimene peab õppima justkui uuesti elamist, sest hinge mälu on meie jaoks kustunud, igapäevaelu mõistes. Küll aga tuleb hinge mälu esile siis, kui on mingisugused ohusituatsioonid või on oluline kriitilisel hetkel väga kiiresti reageerida. Siis me teame alati kuidas käituda. Pärast imestame, et kust ma seda küll teadsin kui mul kogemust pole? See näitabki, et meil on teadmisi palju, kuid meie jaoks on need olnud peidus.

Praegusel ajal avaneb üha enam nn. saladuslaekaid selleks, et saaksime aru kes me oleme ja mida me siin üldse teeme. Me oleme tulnud avatud ustest sisenema. Siseneme me ustest aga sel juhul kui jätame kõrvale oma egomaailma. Me ei lähtu oma suuna valikus enam teiste soovidest ega populaarsuse kasvatamisest, vaid hakkame kuulama oma hinge sõnumeid. Selle kõige aluseks on hirmudest vabanemine. Tavaliselt on inimesel maises elus kaks põhilist hirmu: surmahirm ja toimetulekuhirm, mida meie hing on kindlasti kogenud ka eelnevates eludes reaalselt surmana või näljana. Need kaks hirmu on ju ka edasiviivaks jõuks. Me tegutseme selleks, et jääda ellu ning meis on säilinud alalhoiuinstinkt ikka selleks, et käituda elu säästvalt. See on hea ja normaalne.
Aga esineb ka ekstreemselt tugevalt väljendunud hirmu isegi nii, et see häirib igapäevast toimetulekut. Inimene püüab võimalikult nähtamatult ja vähese aktiivsusega oma elu elada ikka selleks, et end näiliselt turvalisust tunda.  Sellisel juhul tuleb hirmuga kindlasti psühholoogiliselt tegelda.

Tavaliselt käivitub surmahirm ohtlike situatsioonide, haiguste ja ühiskonnas kajastatava puhul. Kui ikka meedias räägitakse sõjast, roimadest, vägistamistest jms. hakkab see inimeses tekitama hirmu, sest ta samastab ennast kannatanutega. Alateadlikult. Me teame aga, et kõik siin maailmas juhtub millegi pärast ja kõik need, kes on kurjategijad ja kannatanud on selle rolli endale enne sündi valinud (see võib karmilt kõlada, kuid see on paraku nii), ei ole vaja hakata endas hirmu kasvatama. Me ju teame, et maailma vajab muutusi ja need saavad juhtuda ainult läbi inimeste. Seepärast ongi osad inimesed valinud märtrirolli, et panna teisi inimesi nägema muutuste vajadust. Lisaks sellele näitavad sellised hinged meile kaastunnet, armastust, viha, vihkamist, hiskondlike kokkulepete vettpidavust jpm.

Hirmuga on aga ka nii, et me saame ise endale häda kaela kutsuda. Öeldakse ju, et mida kardad, seda ka saad. Muidugi! Isegi kui algselt ei olnud inimese hinge plaanis nt. autoavarii, tõmbab ta oma pideva hirmuga autorooli istudes seda ligi ning ühel hetkel käib pauk ära, sest mõte on materialiseerunud.
Seega – meie mõtted materialiseeruvad ning see on peamine, mida oma eluteel käies meeles tuleb pidada. Nii nagu iseendast mõtleme, nii ka on. Ja muidugi- kui mõtleme negatiivseid mõtteid võib olla ehk ainult teistest, saame ikka selle kõik endale kaela, sest mõte on meie ja mõjutab see negatiivsus ikka ainult inimese enda rakke. Kui viha tuleb südamest, on sel ka väga tugev, purustav jõud ning niimoodi võib loomulikult ka teisele inimesele nn. needuse peale saata, kuid ikkagi on kõige suurem kannataja lõppkokkuvõttes ikkagi see, kes tegi.

Meie hing räägib meile tänapäeval sellest, on vaja õppida temaga suhtlema. Asub ta mõtteliselt südame piirkonnas, aga mitte südames. Kui teisiti ei oska, siis võiks lihtsalt iga päev pöörata oma rinnaku keskosale tähelepanu, kujustada, et seal asub hing ning öelda: „Aitäh, et valisid selle keha oma elukohaks. Ma pakun Sulle parimat, mida ma oskan.“ Ja pakugi kõike paremat oma hingele. Sina ei ole mitte sinu keha, vaid sina oled HING! Ära samasta ennast oma kehaga! Eriti oluline on see teadmine haigustega toimetuleku puhul. Kui nüüd kujutada ette, et hing on valinud selle keha oma elupaigaks, saad sina oma mõistusega ja õpitud teadmistega pakkuda talle parimat eluaset, sest sa tead, kuidas toituda tervislikult, kuidas liikuda ja kuidas mõelda. See viimane on ülioluline! Kui mõtlemine ja maailmatunnetus on nihkes, ei piisa ainult toitumisest ja liikumisest, sest Veevalaja ajastul on vaja süveneda oma sisemaailma! Väline saab oma jõu sisemusest. Kui inimene saab aru oma olemusest, sellest, et ta on hing, mitte keha, hakkab ta pööramagi tähelepanu oma hingele. Ta teeb oma hingele pai ega jäta hooletusse keha. Kuna keha on hinge kodu, tuleb kodu hoida puhtana ja tervena nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Alati on ju võimalik teha remonti, aga see on alati juba lappimine. Uueks ei ole võimalik vana ja lagunenud eluaset teha.

Avage kõik uksed ja astuge julgelt sisse! Ärge kartke, sest need uksed, mis inimeseni jõudma ei pea, ei jõuagi. Inimesel on alati valikud – astuda sisse ja vaadata, kas on meelepärane. Sisetunne ju ütleb kui teda kuulata. Eks pakutakse ka neid uksi, millega katsetatakse meie tunnetamist ja kindlameelsust. Uks, mis ei ole meie jaoks, on tavaliselt alati egoga, ihaga või saamahimuga seotud. Kui astume libedale teeme avame selle ukse ja liigume seda teed mööda edasi. Kui aga tunneme porise tee ära, astume sisse ning siis taas välja. Sulgeme enda järel ukse öeldes: „See ei ole minu jaoks. Jään oma rajale.“

Kuulake oma hinge! Ta ei räägi palju, kuid ta räägib seda, mida kuulama peab. Küsige endale unenägudes juhatust, õppige mediteerima ja oma meeli vaigistama selleks, et oleks võimalik vastuseid kuulata. Kui peas on pidev müra ja praht, ei olegi võimalik oma hingega kontakti astuda. Tema räägib vaikselt, kuid kui tal viimane häda käes on, s.t. inimest on vaja õigele teele suunata, võtab ta kasutusele rahulolematuse, jõuetuse, haigused. Siis inimene ehk märkab.
Armasta ennast hingena ning ole tänulik oma kehale, et ta olemas on.

Olge hoitud ja armastatud!
Küllike

Pilt: internetist

Kommentaare ei ole: