Tahtsin täna kirjutada läbipõlemissündroomist. Mitte psühholoogide pilgu, vaid
energeetilise tähenduse mõistes.
On teada, et läbipõlemine algab hiilivalt. Ei ole nii, et ühel päeval oled nn. põlenud ning hakkad siis abi otsima. Ei, see annab endast märku oluliselt, isegi aasta, varem. Enne, kui krahh kätte jõuab.
Tunnusteks võivad olla mis iganes sümptomid: väsimus, kergesti ärrituvus, sage haiglane olemine, tahtmatus kodust väljuda, soovimatus suhelda, huvipuudus, ei soovita rääkida, keskendumishäired jpm.
Esialgu võib olla ka teine äärmus – inimene on hullunult aktiivne ning teeb sadat asja korraga. Ikka selleks, et oma enesetunnet petta ja ennast rajal hoida. Samuti tuleb ju pidevalt teistele muljet avaldada, sest igasugune kõrvalekalle näitab nii mõnegi arvates nõrkust.
Energeetilises mõttes algab läbipõlemine seepärast, et inimene elab oma tahte vastaselt. Asi pole ju selles, et inimene on mugav ega viitsigi midagi teha, vaid töid ja toimetusi on saanud nii palju, et jõud ei käi enam üle. On ainult kohustused, kuid aega iseendale ei ole. Ei võta ju ka. Eks ajaplaneerimine ole inimese enda teha.
Siis hakkab inimene käituma masinlikult – liigub inertsist, teeb oma tavapäraseid toimetusi isegi siis, kui keha räägib väsimusest ja tüdimusest. Niimoodi hakkab inimene lõhkuma oma aurat, mis ühel hetkel ei suuda pakkuda enam täit kaitset ning nn. võõrenergiad hakkavad veel lisaks inimest mõjutama. Võõrenergiad ei ole alati halvad energiad, kuid nad ei ole inimesele omased ning need ei suuda konkreetse inimese jaoks kasu tuua. Pigem kurnavad nad inimest, kel on lõpuks selline tunne nagu puuduks tema kehas üldse igasugune energiavoog, pea on tühi, mõtted puuduvad, tahe elamiseks puudub. Ainus soov on olla üksi.
Kui esimeste märkide puhul ei ole abi otsitud, pöördub inimene lõpuks abisaamiseks arstide poole, sest tervis on ütlemata kehvaks läinud. Arstid kinnitavad, et analüüsid on korras, füüsiliselt aparaadid ka midagi ei näita ega oskagi muud midagi öelda. Soovitavad ehk psühholoogi jutule minna. Halvemalt juhul lõpeb selline seis aastatepikkuse antidepressandi tarbimisega, paremal juhul juhatatakse inimene iseennast märkama ja oma kehaga tegelema.
Tean, et järgnevat on lihtsam öelda kui teha, aga tean ka seda, et kõik see on ülivajalik. Vastasel juhul tulemust ei ole ning füüsiline haigus ei ole enam kaugel.
Punkt 1: puhkus ja veel kord puhkus! Uni on parim kosutaja. Tuleb lubada endale und täpselt nii palju kui seda vaja on. Ausalt, ühel hetkel saab küllalt, kuigi esmapilgul või tunduda, et unevajadus ei lõpe iialgi. Ei ole vaja ennast süüdistada, et tööl on keeruline aeg ja sina oled haiguslehel. Asendamatuid inimesi ei ole! Haua äärele ei tule keegi meile tänusõnu ütlema. Või kui tulebki, siis on juba liiga hilja. Kusjuures, see pole mingi nali, sest sügav läbipõlemine võib tekitada nii mõnegi haiguse, mis omakorda tekitab depressiooni, keha on pidevas negatiivse energia voos ning ring hakkabki sulguma.
Pole vaja ka ennast süüdistada, et juba teist nädalat olete kodus liigutanud ennast minimaalselt. Kui lapsed on suured, polegi mingit põhjust ennast liigselt liigutada. Pigem võiks koduseid suunata, kuidas nad abiks olla saavad. Sageli on kõige suurem abi ise endaga toime tulemine ning koduste majapidamisülesannete enda õlule võtmine. Eks ikka selle eesmärgiga, et peatselt kõik taas rõõmsalt ja tervelt jalul saaksid olla.
Kui lapsed on väiksed tuleb paluda abi. Vanemad, õed- vennad, tädid- onud, naabritädi, issi- emme. Kellelgi on ikka võimalus pakkuda mõnd täiesti lapsevaba päeva. Taaskord – selles ei ole midagi imelikku, et emme või issi vajavad täielikku üksi olemist, ka teineteisest. Pole see lapse ega mehe- naise suhtes kuidagi ebaõiglane. Lapsel on vaheldus, pigem põnev ja kasulik, mees ja naine aga saavad minna vabalt trenni, kalale, kinno, olla kauem tööl, suhelda sõbrannadega kasvõi 24/7 või… võtta laps ja minna nt. spaasse.
Lisaks magamisele tuleb kindlasti süüa võimalikult värsket sööki, s.t. töötlemata toitu, tarbida meie kliimas kindlasti D- vitamiini, magneesiumit, räni. Süüa tuleb marju, mis suvel sügavkülmikusse pandud. Kui ise ei ole pannud, on poes toredat Eesti kaupa küll.
Värske õhk annab samuti hästi palju kosutust. Teadlik liikumine, teadlik „puude kallistamine“ ja muul viisi maaga suhtlemine loovad eeldused kiiremaks rajale tagasi jõudmiseks. Loomulikult aitab kaasa oma hobiga tegelemine, eriti siis, kui hobiks on maalimine, muusikaloomine jms. loomingulisus.
Kuid… nagu ma ka juba mainisin – tuleb olla täielikult teadlik iseendast, oma probleemist ning oma vajadustest. Tuleb astuda kõrvale tugev olemisest (selles mõttetus tähenduses) ning asuda oma energiat taastama, aurat tervendama. Ega antidepressant terveks ei tee. Jah, on olukordi, kus see on möödapääsmatu, kuid ma arvan, et 80% inimestest, kellele need on välja kirjutatud, terveneksid läbipõlemisest liikumise, toitumise, meditatsiooni ning eneseteadvustamise abil. Tuleb kasvada teadlikult tugevaks! S.t. tuleb endale meenutada jumaliku sädeme olemasolu iseendas. Kui suudame ennast ribadeks töötada, suudame ise ennast ka lappida. Lihtsalt usku iseendasse on vaja. Ja kui usk juba saavutatud, ei kao see enam kuhugi. Inimene hakkab oma keha kuulama ega karda puhata.
Meil on tihti valehäbi seepärast, et ei jaksa, et lained on pea kohal kokku löönud ning eluisu otsas. Elu käib tõusudega ja mõõnadega. Kui me pidevalt mõtlematult rabeleme, antakse meile võimalus aeg maha võtta ning oma elukorraldus ümber mõelda. Kui me ei tee seda piisavat vara, võetakse meil ära jõud ning tahe. Kuna inimese kõige suurem hirm on surmahirm, hakkab ta jõuetust tundes ennast lõpuks ikka liigutama, s.t. abi otsima. Peaasi on siis mõista, et elu on oma olemuselt ilus, kui me seda ilu ka märgata mõistame. Kui kihutame sellest kiirrongina läbi, võibki juhtuda nii, et rong jõuab jaama liiga vara. Liiga vara aga võib tähendada kokkupõrget teise rongiga. Kokkupõrge aga lõhub ning selle tagajärgede lappimine võtab aega aastaid, kui see üldse võimalikuks osutub.
Nagu ütles Fred Jüssi: „Inimesed, õppige puhkama ja lihtsalt vedelema!“
Olge hoitud ja kaitstud!
Küllike
Pilt: internetist
On teada, et läbipõlemine algab hiilivalt. Ei ole nii, et ühel päeval oled nn. põlenud ning hakkad siis abi otsima. Ei, see annab endast märku oluliselt, isegi aasta, varem. Enne, kui krahh kätte jõuab.
Tunnusteks võivad olla mis iganes sümptomid: väsimus, kergesti ärrituvus, sage haiglane olemine, tahtmatus kodust väljuda, soovimatus suhelda, huvipuudus, ei soovita rääkida, keskendumishäired jpm.
Esialgu võib olla ka teine äärmus – inimene on hullunult aktiivne ning teeb sadat asja korraga. Ikka selleks, et oma enesetunnet petta ja ennast rajal hoida. Samuti tuleb ju pidevalt teistele muljet avaldada, sest igasugune kõrvalekalle näitab nii mõnegi arvates nõrkust.
Energeetilises mõttes algab läbipõlemine seepärast, et inimene elab oma tahte vastaselt. Asi pole ju selles, et inimene on mugav ega viitsigi midagi teha, vaid töid ja toimetusi on saanud nii palju, et jõud ei käi enam üle. On ainult kohustused, kuid aega iseendale ei ole. Ei võta ju ka. Eks ajaplaneerimine ole inimese enda teha.
Siis hakkab inimene käituma masinlikult – liigub inertsist, teeb oma tavapäraseid toimetusi isegi siis, kui keha räägib väsimusest ja tüdimusest. Niimoodi hakkab inimene lõhkuma oma aurat, mis ühel hetkel ei suuda pakkuda enam täit kaitset ning nn. võõrenergiad hakkavad veel lisaks inimest mõjutama. Võõrenergiad ei ole alati halvad energiad, kuid nad ei ole inimesele omased ning need ei suuda konkreetse inimese jaoks kasu tuua. Pigem kurnavad nad inimest, kel on lõpuks selline tunne nagu puuduks tema kehas üldse igasugune energiavoog, pea on tühi, mõtted puuduvad, tahe elamiseks puudub. Ainus soov on olla üksi.
Kui esimeste märkide puhul ei ole abi otsitud, pöördub inimene lõpuks abisaamiseks arstide poole, sest tervis on ütlemata kehvaks läinud. Arstid kinnitavad, et analüüsid on korras, füüsiliselt aparaadid ka midagi ei näita ega oskagi muud midagi öelda. Soovitavad ehk psühholoogi jutule minna. Halvemalt juhul lõpeb selline seis aastatepikkuse antidepressandi tarbimisega, paremal juhul juhatatakse inimene iseennast märkama ja oma kehaga tegelema.
Tean, et järgnevat on lihtsam öelda kui teha, aga tean ka seda, et kõik see on ülivajalik. Vastasel juhul tulemust ei ole ning füüsiline haigus ei ole enam kaugel.
Punkt 1: puhkus ja veel kord puhkus! Uni on parim kosutaja. Tuleb lubada endale und täpselt nii palju kui seda vaja on. Ausalt, ühel hetkel saab küllalt, kuigi esmapilgul või tunduda, et unevajadus ei lõpe iialgi. Ei ole vaja ennast süüdistada, et tööl on keeruline aeg ja sina oled haiguslehel. Asendamatuid inimesi ei ole! Haua äärele ei tule keegi meile tänusõnu ütlema. Või kui tulebki, siis on juba liiga hilja. Kusjuures, see pole mingi nali, sest sügav läbipõlemine võib tekitada nii mõnegi haiguse, mis omakorda tekitab depressiooni, keha on pidevas negatiivse energia voos ning ring hakkabki sulguma.
Pole vaja ka ennast süüdistada, et juba teist nädalat olete kodus liigutanud ennast minimaalselt. Kui lapsed on suured, polegi mingit põhjust ennast liigselt liigutada. Pigem võiks koduseid suunata, kuidas nad abiks olla saavad. Sageli on kõige suurem abi ise endaga toime tulemine ning koduste majapidamisülesannete enda õlule võtmine. Eks ikka selle eesmärgiga, et peatselt kõik taas rõõmsalt ja tervelt jalul saaksid olla.
Kui lapsed on väiksed tuleb paluda abi. Vanemad, õed- vennad, tädid- onud, naabritädi, issi- emme. Kellelgi on ikka võimalus pakkuda mõnd täiesti lapsevaba päeva. Taaskord – selles ei ole midagi imelikku, et emme või issi vajavad täielikku üksi olemist, ka teineteisest. Pole see lapse ega mehe- naise suhtes kuidagi ebaõiglane. Lapsel on vaheldus, pigem põnev ja kasulik, mees ja naine aga saavad minna vabalt trenni, kalale, kinno, olla kauem tööl, suhelda sõbrannadega kasvõi 24/7 või… võtta laps ja minna nt. spaasse.
Lisaks magamisele tuleb kindlasti süüa võimalikult värsket sööki, s.t. töötlemata toitu, tarbida meie kliimas kindlasti D- vitamiini, magneesiumit, räni. Süüa tuleb marju, mis suvel sügavkülmikusse pandud. Kui ise ei ole pannud, on poes toredat Eesti kaupa küll.
Värske õhk annab samuti hästi palju kosutust. Teadlik liikumine, teadlik „puude kallistamine“ ja muul viisi maaga suhtlemine loovad eeldused kiiremaks rajale tagasi jõudmiseks. Loomulikult aitab kaasa oma hobiga tegelemine, eriti siis, kui hobiks on maalimine, muusikaloomine jms. loomingulisus.
Kuid… nagu ma ka juba mainisin – tuleb olla täielikult teadlik iseendast, oma probleemist ning oma vajadustest. Tuleb astuda kõrvale tugev olemisest (selles mõttetus tähenduses) ning asuda oma energiat taastama, aurat tervendama. Ega antidepressant terveks ei tee. Jah, on olukordi, kus see on möödapääsmatu, kuid ma arvan, et 80% inimestest, kellele need on välja kirjutatud, terveneksid läbipõlemisest liikumise, toitumise, meditatsiooni ning eneseteadvustamise abil. Tuleb kasvada teadlikult tugevaks! S.t. tuleb endale meenutada jumaliku sädeme olemasolu iseendas. Kui suudame ennast ribadeks töötada, suudame ise ennast ka lappida. Lihtsalt usku iseendasse on vaja. Ja kui usk juba saavutatud, ei kao see enam kuhugi. Inimene hakkab oma keha kuulama ega karda puhata.
Meil on tihti valehäbi seepärast, et ei jaksa, et lained on pea kohal kokku löönud ning eluisu otsas. Elu käib tõusudega ja mõõnadega. Kui me pidevalt mõtlematult rabeleme, antakse meile võimalus aeg maha võtta ning oma elukorraldus ümber mõelda. Kui me ei tee seda piisavat vara, võetakse meil ära jõud ning tahe. Kuna inimese kõige suurem hirm on surmahirm, hakkab ta jõuetust tundes ennast lõpuks ikka liigutama, s.t. abi otsima. Peaasi on siis mõista, et elu on oma olemuselt ilus, kui me seda ilu ka märgata mõistame. Kui kihutame sellest kiirrongina läbi, võibki juhtuda nii, et rong jõuab jaama liiga vara. Liiga vara aga võib tähendada kokkupõrget teise rongiga. Kokkupõrge aga lõhub ning selle tagajärgede lappimine võtab aega aastaid, kui see üldse võimalikuks osutub.
Nagu ütles Fred Jüssi: „Inimesed, õppige puhkama ja lihtsalt vedelema!“
Olge hoitud ja kaitstud!
Küllike
Pilt: internetist
1 kommentaar:
Tänan! See oli just see mida mul hetkel vaja oli ja kõik just nii ongi hetkel. Loen edasi ja otsin väljapääsu.
Postita kommentaar