Armukadedusest ja tingimusteta armastusest

Minu vastuvõtule tuli meesterahvas. Tutvustas ennast elumehena. Tema ise pidas seda väga normaalseks. Ta ütles, et kui ta peaks elama ainult ühe naisega, oleks see tema raamidesse surumine ja ahistamine. Nii see oligi. Selle mehe hing tuli omandama kogemusi mitme naisega. Igas suhtes aga üritasid naised teda suruda oma raamidesse, millesse mees polnud kunagi sobinudki. Iga tema elukaaslane lootis, et nüüdsest on mees ainult tema oma.
Nii see mees kurtiski, et naine pole tema flirtimistega rahul. Kuna mehe jaoks oli selline elu normaalne, ei saanud ta aru, miks need naised kogu aeg vigisevad. Küsisin, et kui tema paneks ennast nüüd naise rolli, mismoodi tema käituks? Siin hakkas rääkima mehe ego. Kui tema naine vajaks kogemusi erinevate meestega, peaks ta asjad pakkima ja mehe juurest lahkuma. Selle mehe arvates on meestele selline elu lubatud, naistele aga mitte. Kui ei meeldi, võib lihtsalt ära minna. Ei mingit diskussiooni teemal õppetunnid ja kogemused. Ta rõhutas, et tema naised on alati teadnud, et tegemist on mitte just kõige truuma mehega ning on vaatamata sellele valinud temaga kooselu. Mõne aja pärast on aga naised muutunud rahulolematuteks.

Ego, mis mehes välja lõi, on pikaajalise patriarhaalse ühiskonna tulem. Mehed on ülemad, naised alamad. Küllap oli see mees oma suhtumise kaasa võtnud ka mõnest oma eelnevast elust. Lisaks ühiskonnale mängivad rolli iga üksikisiku loomuomadused, tõekspidamised, austus teiste inimeste suhtes jne. Kuigi mehel oli palju naisi, keda ta oma ellu soovis, oli mees siiski õnnetu. Ta sai aru, et tema käitumine teeb naised tema ümber õnnetuks. Kuna tema mehelik uhkus ei lubanud naiselt vabandust paluda ja asja arutada, käitus ta oma elukaaslasega pigem tõrjuvalt.

Suhte üheks toimimisvõimaluseks on kokkulepete sõlmimine. Just kokkulepped on need, mille najal võiks püsida ka eelpoolnimetatud kooselu. Kui naise hing vajab meest, kes õpetab talle armukadeduse õppetundi, siis selle ta enda ellu ka saab. Ja loomulikult ka vastupidi. Tuleb mõista seda, mida meie elukaaslane meis välja toob ja meile õpetab. Tihti on seda keeruline näha või surub meie ego sel hetkel ennast nii peale, et ununebki kogu kogemuste ja õppetundide jutt.
Hirm, et mind ei armastata, on sellisel juhul meie käitumise peamiseks põhjuseks. Kes hakkab nõudma, kes nutma, kes karjuma, kes sulgub endasse, kes hakkab meest- naist teenindama. Ikka selleks, et saada armastust. Kui saame oma hirmudest vabaks, ei pea me tundma armukadedust ega uskuma, et armastada võrdub omada. Samuti ei pea me uskuma, et peame kedagi teenima, et olla armastatud. Hirmuvabalt elades julgeme me olla need, kes oleme. Meil ei teki vajadust olla kahtlustav ja armukade, sest meis puudub hirm, et mind ei armastata. 

Armukadedus on sama nagu viha energia – teeb haiget sellele, kes seda kogeb ja endas hoiab. Ega armukadedus ei mõjuta meest muutuma. Pigem ikka tõukab naise endast kaugemale. Armukade naine võib olla tõepoolest tüütuse tippsaavutus.  Armukadedate meestega on teema kohati hullemgi – nemad kipuvad olema haiglaselt kontrollivad ning vägivaldsedki. Niimoodi teevad armukadedad põrguks nii iseenda kui ka oma kaaslase elu. Armukadedus on õppetund ja emotsioon nagu iga teinegi, millega tuleb teadlikult tegelda.

Meil tuleb õppida elama omanditundeta. Õpime üksteist armastama tingimusteta. Võtame kohe algusest peale oma partnerit nii nagu ta on ega looda, et küll ma aja jooksul oma kaaslase endanäoliseks  muudan. Kui ikka kohe alguses miski häirib, on vaja tõsiselt edasist kooseluvõimalikkust kaaluda. Teise inimese muutmisest räägib meie ego. Suhte alguses on vaja leppida kokku, et üksteisele öeldakse rahumeelselt välja kõik, mis häirib ja loomulikult ka see, mis rõõmu valmistab. Kooselu peab baseeruma avameelsusel ja usaldusel. Usaldada aga saavad need, kes ise on tasakaalus ja harmoonias. Kes ise on enesekindlad ja hirmuvabad.
Tean ju küll, et mõnikord on kaaslase ego nii suur, et teine ei tohi mingitki oma arvamust avaldada. Selline kooselu pole ju mingi kooselu – see on allasurumine. Allasurutud inimesed on kurvameelsed, ebakindlad, haiged. Allasurutud inimeste rahuolematus iseenda suhtes kajastub ka nende käitumises. Nad on endassetõmbunud, pahurad, miski pole hea. Samuti on rahulolematus inimeses, kes oma kaaslast alla surub. Alguses polnud ta ehk rahul sellega, et elukaaslasel on temast erinev arvamus. Hiljem pole ta rahul sellega, et elukaaslasel oma arvamus täiesti puudub. Nokk kinni ja saba lahti. Alati on kõik omavahel seotud ja ühepoolselt ei saa kooselu kunagi vaadata. Koos elades tuleb selle nimel teha teadlikult tööd. Ega kaaslane pole praht, mida võib igal hetkel prügikasti visata. Suhtlemine on kõige alus. Alati tuleb aga endale ja ka teisele jätta võimalus taganemiseks. Liigne klammerdumine murrab südame. Armasta, aga ära klammerdu. Ela, aga luba olla vaba.

Tahaksin kõikidele, kel suhtes probleeme öelda: „ Elage aktiivset elu ja ärge laske end alla suruda. Lubage elada ka teistel ning ärge kontrollige oma elukaaslase igat sammu. Teadke, et kõik inimesed on erinevad ning meie juhtume kokku just endale vajalike inimestega. Mõelge seda isegi siis, kui õppetund on liigagi karm. Lihtsalt õppige need õppetunnid võimalikult ruttu selgeks.
Ärge mõelge, et iga naine või mees, kes elukaaslase teele satub, ohustab kuidagi teie eksistentsi. Armukadedusest aitab üle saada tegelemine iseenda eluga, oma tunnetega ja arusaamine, et mees- naine ei ole kellegi omand, vaid üks kõrgelt arenenud hing, kes kogeb erinevad tundeid ja emotsioone ning õpib oma õppetunde. Olge enesekindlad ja vabastage ennast hirmust, et mind ei armastata. Hoidke südamed avatud, andke armastuse energiat ning võtke seda vastu. Küllap siis on ka teie omavahelised suhted paremad! Ja kui hing ikka ihkab midagi muud, siis tuleb teha otsus ja minna edasi. Laske vabaks oma kaaslane enne, kui üritate hakata teda enda käe järgi muutma! „

Armastusega,

Küllike