Austus ja armastus raha eest

Täna helistas mulle üks vanem proua ning palus võimalust rääkimiseks. No kas just palus, pigem alustas kohe rääkimist. Etteruttavalt mainin, et ta rääkis ühtekokku ~25 min J Ma sain vahepeal ka paar lauset öelda. 

Teema puudutas tema tütart, kes on praegu üle keskea, vanaproua ainus laps ning kogu elu on keerelnud tema ümber. Probleem on selles, et tütar käitub emaga inetult. Ei suhtle, ütleb inetusi, ei hooli. Esimese hooga oli vanaprouast kahju ning olin valmis teda kuulama. Samal ajal püüdsin  „vaadata“ milles võib olla tema suhteprobleem. See, mida „nägin“ on üks teema, teine teema aga see, mida proua ise rääkis ja mida ta asjast arvas.

Proua on kogu oma elu elanud tütre nimel. Tema enda lapsepõlv oli vaene, seepärast oli ta plaaninud, et annab endast kõik, et tema tütar ei peaks millestki puudust tundma.  Ilus soov iseenesest ju. Lapsepõlves oli tütrel olemas kõik, mida sel ajal üldse saada oli võimalik, materiaalses mõttes. Lapsena ta maatööd ei armastanud. Täiskasvanuna pole ta kunagi tööl käinud, sest odavat tööd naine pole vastu võtnud, ta on alati väärt parimat. Vanaproua sõnul on ta kogu oma teenitud raha andnud tütrele ja tema perele, vedanud neid elust läbi. Jutust sain siiski aru, et tütar elab viimased 10 aastat täiesti jõuka inimese elu – korter, maja, mees Soomes tööl jne. Tema tütre põhiline tegevus on raha kulutamine. Olgu öeldud, et tütar ei hooli ka oma tütrest, väidatavalt. Vanaproua lapselaps õpib ja käib tööl, peab maksma korteriüüri. Ema annab talle raha minimaalselt. Vanaproua leiab ikka oma pensionist raha, et lapselast toetada. Küsisin, kas ta on seda palunud? Tema vastas, et ei ole, aga ta ju näeb, kui raske lapselapsel on. Emal raha palju, aga tütar peab  elama kitsastes tingimustes. Mis ema see selline küll on? Aga ehk õpetab see kalk ema oma tütart elus hakkama saama? Omal moel ja just nii nagu ta oskab.

Vanaproual on praegu see seis, et tütar ei tee oma emast välja, pigem isegi vihkab teda. Emal oli hiljuti tõsine terviserike ning tütar ei tundnud ema vastu vähimatki huvi. Pigem sisistas emale, et too võiks juba teise ilma minna ning et tema küll ei kavatse ema matta. Kurb lugu ja inetu käitumine, igatahes.
Vanaproua on ennast haigeks mõelnud ja muretsenud – kuidas ikka saab lihane tütar niimoodi käituda, kes teda siis matma hakkab?  Viimane on tema kõige suurem mure, kuigi ta rääkis, et on täis elujõus. Ta on käinud juba isegi matusebüroos rääkimas, et kuidas ta  maetud saaks, sest temal matjaid ei ole. Lapselapsele ei saa vanaproua enda sõnul ju kohustust panna. Tütrele aga küll. Ma avaldasin arvamust, et küllap tütar ikka heldib kui proua tõsiselt abi vajaks ning kui aeg sealmaal, et vaja matmisega tegelda, siis saab ta kindlasti ka kenad matused. Proua arvas vastupidist ja kujutas ette, kuidas ta on tundmatute inimeste nimekirjas ning maetakse linna kulul. Oh, ei õnnestunud mul teda selles osas rahustada.

Proua sõnul on ka tütre isa kohutava iseloomuga, aga tütar pidi ka tema ületama. Kui küsisin, et mida ta minult ootab, vastas proua: „No teie ju saate midagi teha, et mu tütar oma emast hakkaks hoolima. See ju pole normaalne. Mina olen kogu oma elu tütrele pühendanud ja tema ei tee väljagi, pigem vihkab mind!“ Kusjuures vahepeal olin mina hakanud ennast juba suht kehvasti tundma, sest see viha energia, mis minuni telefonist jõudis, oli ikka väga võimas.
Püüdsin siis avaldada arvamust, et ehk on viimane aeg hakata tegelema enda isikliku eluga ja muutusi saab ikka alustada ainult iseendast. Tütert ei saa ju ema muuta. Pigem teeb ta oma meeletu muretsemisega ennast ainult haigemaks. Ehk ongi praegune olukord, ja väga inetu olukord, ema varasema käitumise tagajärg?

Ema on elanud tütre elu, kamandanud ja korraldanud.  Kusjuures, ma kujutan seda isegi väga elavalt ette, sest mulle piisas 25 min. jutuajamisest, kui ma tahtsin telefoni lihtsalt kinni vajutada. Püüdsin mures vanainimest siiski võtta kui täiuslikku ning säilitasin rahu. Muidugi ei õigusta ma tütre käitumist! See on igal juhul inetu, kuid keegi ei saa otsustada, kas selline käitumine hingetasandil on õige või väär. Ühiskondlikus mõistes on see igal juhul väär, kuid hingetasandil on vanaproual tõsine õppetund, mida ta ilmselt ka selles elus ära ei õpi.

Last sünnitades ei ole meil mingisugust õigust hakata planeerima oma lapse elu. Meil tuleb püüda elada nii, et meie lapsed ikka tee meie juurde jõuaksid. Kui aga elame pidavalt nende elu ning oleme klammerdunud, siis pigem eemalduvad nad täiesti alateadlikult meist, et ka nendel oleks võimalik käia läbi endale määratud tee. Ja mis mulle veel kõrva hakkas – kui me midagi teeme, siis tulgu see puhtast südamest.  Oodates oma teole mingisugustki tasu, on tegemist ostu- müügitehinguga. Ma arvan, et need inimesed, kes elavad teiste elu, on kaasinimestes oluliselt rohkem pettunud kui need, kes elavad iseenda elu ja on toeks ning abiks siis, kui abi tõepoolest oodatakse. Olen ka ise seda viga teinud, õnneks vist enam- vähem selgeks saanud.

Olen juba ammu mõelnud ja palunud, et mul oleks piisavalt tarkust ja oma elu, et lihtsalt poleks tahtmist elada oma laste elu. Ma ei räägi lastest, kes on alaealised. Meil on oma laste ees kohustused. Kohustuse hulka kuulub hoolitsemine ning oma elu eest vastutama õpetamine. Viimane on väga, väga lai mõiste.

Hoolimine ja armastamise tuleb südamest, seda ei saa kirjutada ühtegi seadusesse. Tuleb aidata, kui seda vajatakse. Aga ikka teatud piirini. Kuid kõige hullem on ikka see, kui vanemad hakkavad oma teostamata unistusi realiseerima laste peal. Kui hakatakse elama laste elu, sest enda elu on kas igav või ei julgeta sellele lihtsalt otsa vaadata. Iseenda muutmine on alati kõige keerulisem. Teisi näeme me alati palju paremini ning kritiseerimine on kerge tulema.

Ma avaldasin arvamust, et proua peaks nüüd hakkama tegelema iseendaga. Hoolitsema oma tervise eest, suhtlema sõbrannadega, lugema ja üldse tegema just seda, mida süda soovib. Ta on ju selle ausalt välja teeninud. Tema aga vastas seepeale, et mis oma elust ma räägin, kui häbematu tütar ema ei austa ega armasta. See murrab ta südame ning on viinud ta juba psühhiaatrite juurde. Püüdsin siis veel  öelda, et see laps õpetab emale just seda, et austust ja armastust ei saa osta. Armastust ei ole võimalik arvestada ümber rahasse. Seda peab südamega jagama. Kõigepealt jagama ning siis on seda võimalik ka ise saada. Tema aga arvas, et ta on alati abiks olnud, paljudele inimestele. Kui ta ikka näeb, et vajatakse abi, siis ta ka aitab, see on tema loomuses lihtsalt. Ja nii paljud pole isegi tänulikud olnud, oma tütar seejuures kõige jubedam. Tema on alati arvanud, et kui tütrele kõik võimalused loob, siis on tütrel ema vastu olemas austus ja armastus. Aga ei, kus sa sellega!

Kui me pidevalt abistame neid, kes abi pole palunud, peamegi vastu näppe saama. Me ju tahame hakata elama teise inimese elu oma reeglite järgi. Kuigi teisel inimesel on omad reeglid, mida meie ju ei tea ja ehk ka ei tunnista. Meie tõde ei pruugi sugugi  olla teise inimese tõde.

Inimesel on siia tulles vaba tahe. Vaba tahe teha ja ka mitte teha.  Meie asi on teise inimese vaba tahet austada. Isegi siis, kui tegemist on meie lapsega ja me arvame teadvat, kuidas on temale kõige parem. Nii mõnigi kord ei meeldi meile laste valikud. Jah, me saame soovitada ja varasest noorusest alates suunata, kuid valikud tulevad ikkagi iga inimese enda seest. Meeldivad need meile või mitte. Meil pole mingisugust õigust olla pahased oma lastele, kes ei tee nii nagu me soovitame või isegi nõuame. Isegi siis, kui hiljem osutuvad meie soovitused siiski õigeteks. Meie lapsel oli vaja saada eksimise ja järelduste tegemise kogemus. Kui ei eksi, ei oska teha ju ka õigesti. 

Vestlus vanaprouaga ei viinud kuhugi. Ta helistas mulle, sest tahtis lihtsalt rääkida. Arvas, et ega ta nüüd olulist nõu ei saanud, aga sai vähemalt tuju heaks. Hea seegi J

Ausalt öeldes ei olnud ta valmis võtma vastu ühtki soovitust ja ega ma väga ei üritanud ka.  Proua eitas endas viha ja süüdistamise olemasolu. Tema oli teinud kõik ainult parimat soovides, kuid temaga on käitutud väga inetult. Kuigi isegi riigiseadus pidavat ütlema, et oma vanemaid tuleb aidata ja austada.

Jah, tuleb. Vanematel aga tuleb austada oma laste vaba tahet ning lubada neil õppida oma õppetunde.

Armastusega,

Küllike