Tänamisest

Täna oli mul pikk tervenduspäev. Mitu huvitavat inimest ja isemoodi lugu. Inimestega vesteldes tundsin, et pean kirjutama tänamisest.

Kui palju me ikka tegelikult südamest täname end ümbritsevaid inimesi? Jah, me oleme harjunud automaatselt ütlema „tänan“, kuid kas see on ikka alati südamesttulev või ainult õpitud viisakus? Kas me tahame märgata kaasinimeste püüdlusi olla paremad inimesed või oleme me altid otsima negatiivsust, et sellest siis kõva häälega rääkida ja arutada?

Usume, et oleme pigem ikka positiivsed. Või..?

Viimase paari nädala jooksul on sellest elust lahkunud paar head inimest ja see paneb alati mõtlema. Kohe- kohe on ka minu ema surma- aastapäev. Iga kord sel päeval mõtlen, et ikka ei öelnud ma seda, et tegelikult armastasin teda väga palju. Meil polnud kombeks rääkida oma tunnetest. Ja sellest on mul väga kahju. Eestlaslik? Olen väga mitmeid kordi käinud  erinevates lõunamaades nagu paljud teisedki. Seal meeldibki mulle eelkõige see, et inimesed räägivad. Ja mitte ainult üldist juttu, vaid ka oma tunnetest. Mõnikord räägime, et nad on seal pealetükkivad. Turistidega ehk jah, sest see on business. Kuid tavainimestega on väga meeldiv suhelda. Nii nagu mõtlevad, nii ka ütlevad J

Eestlastena oleme ennast paljudel juhtudel võrreldes teistega toonud eeskujuks - rahulikud, tasakaalukad, targad, kõrgelt haritud jms. Aga me ei taha tunnistada seda, et meil on palju pereprobleeme, üksteisest möödarääkimisi, suur lahutuste arv, järjest halvenev väljendusoskus. (Viimases on muidugi „süüdi“ arvutid).

Olen kindel, et 85% juhtudest on võimalik lahkuminekuid vältida, kui julgetakse üksteisega rääkida ning antakse märku, kui vajalik meie partner meile tegelikult on. Julgetakse rääkida nii rõõmudest kui ka muredest. Julgetakse öelda, et kuidas ja mis. Paljudes seltskondades on pigem nagu kombeks oma naisega- mehega mitte rahul olla. Sisimas ehk nii ei mõeldagi, aga nii on kombeks. Muudame selle nüüd ära ning oleme ebatavalised eestlased! Hakkame rääkima!

Alati pole tagasihoidlikkus voorus…
Me hoiame sõnu kokku ega ütle oma lähedastele, kui väga me neid tegelikult armastame ja vajame. See pole eestlaslik. Aga inimese lahkudes oleme kurvad, et ei väljendanud ennast piisavalt palju ning piisavalt selgesõnaliselt. Pole vaja karta, et meie poolehoidu valesti tõlgendatakse.  Oleme lihtsalt avatud nii väljaütlemiseks kui ka vastuvõtmiseks. Pole vastuvõtjal vaja mõelda, et mida ta nüüd ikka minust tahab ja milline on tagamõte. Võtame armastuse- ja poolehoiuavalduse lihtsalt vastu, avame oma südamekeskuse ning saadame armastuse energiat ka ise. Õpime olema avatud. Ehk saame niimoodi vähendada südamehaigustesse haigestumise riski, sest avatud süda ei jäta endasse blokeeringuid. J

Mina tänan kõiki oma armsaid sõpru! Ilma Teieta ei oleks ma kindlasti see, kes ma olen. Te mängite minu elus väga olulist rolli. Aitäh, et olete olemas! (Oma lähedastele ütlen seda lihtsalt niisama ja kohe praegu.)

Armastusega,

Küllike