Peaaegu igas oma
mõtiskluses olen puudutanud hoolivuse ja tähelepanemise teemat. Nii ka täna. Kindlasti
pean mainima, et antud mõtisklus ei pretendeeri absoluutsele tõele, kuid
kindlasti on selles palju tõelisust, mida me täiskasvanutena tihti keeldume
nägemast. On aeg hakata nägema seda, mis toimub tegelikult!
Tänane mõtisklus on ajendatud taas koolist (eks see ole minu jaoks südamelähedane teema küll).
Õpetaja elu pole kerge – üle pea kasvanud lapsed (kui neid just niimoodi käsitleda), ühiskondlik surve, meeletult suur koormus (kui õpetajatööd teha tõepoolest nii, et õpilastele on iga tund kasulik ja ka huvitav), teenimatult väike palk. Õpetajal on väga, väga suur vastustus.
Kahjuks läheb nii mõnigi õpetaja igal hommikul tööle vastumeelselt, kuid muud ka teha ei oska või pole õpetaja elukohas seda võimalustki. Kui oskakski, siis napib enesekindlust ja julgust. Üheltpoolt on õpetaja kui üksik hunt oma metsas – ta on üksi klassi ees ega saa just palju adekvaatset tagasisidet sellest, milline ta klassi ees paistab – tema kehahoid, tema kõnemaneer, tema hääletoon ning -tugevus jpm. See võib tunduda tühine, kuid tegelikult on selline tagasiside õpetajale äärmiselt vajalik. Positiivne tagasiside tõstab tema enesekindlust. Ja enesekindlust läheb vaja paljudel. Õpetajad on ühiskonna poolt tehtud väga hellaks ja see kõik on väga kurb!
Tänane mõtisklus on ajendatud taas koolist (eks see ole minu jaoks südamelähedane teema küll).
Õpetaja elu pole kerge – üle pea kasvanud lapsed (kui neid just niimoodi käsitleda), ühiskondlik surve, meeletult suur koormus (kui õpetajatööd teha tõepoolest nii, et õpilastele on iga tund kasulik ja ka huvitav), teenimatult väike palk. Õpetajal on väga, väga suur vastustus.
Kahjuks läheb nii mõnigi õpetaja igal hommikul tööle vastumeelselt, kuid muud ka teha ei oska või pole õpetaja elukohas seda võimalustki. Kui oskakski, siis napib enesekindlust ja julgust. Üheltpoolt on õpetaja kui üksik hunt oma metsas – ta on üksi klassi ees ega saa just palju adekvaatset tagasisidet sellest, milline ta klassi ees paistab – tema kehahoid, tema kõnemaneer, tema hääletoon ning -tugevus jpm. See võib tunduda tühine, kuid tegelikult on selline tagasiside õpetajale äärmiselt vajalik. Positiivne tagasiside tõstab tema enesekindlust. Ja enesekindlust läheb vaja paljudel. Õpetajad on ühiskonna poolt tehtud väga hellaks ja see kõik on väga kurb!
Õpetajad peaksid oma pead püsti ajama ning hakkama valjuhäälsemalt ühiskonnas
rääkima. Õpetaja vajab enesekindluse tõstmiseks koolitusi, mis ei ole seotud
otseselt tema ainega, kuid mis õpetavad tal nt. säästma oma häälepaelu, hakkama
saama iseenda ja õpilaste emotsioonidega. Ta vajab aega täiendamiseks ja oma
materjalide uuendamiseks, sest võimalusi tunni huvitavaks tegemiseks, ka
lihtsate vahenditega, on tuhandeid. Napib vaid aega nendesse süvenemiseks ja
uute materjalide valmistamiseks. Seda
kõike pole võimalik teha õhtuti ja nädalavahetustel ja ega ei peagi oma tööd
niimoodi tegema. Ka õpetajatele peab kehtima normkoormus 40 tundi nädalas
(praegu on see reaalselt 1,5 kuni 2 korda suurem, kui arvestada kodus õhtuti ja
nädalavahetustel tehtavat tööd). Õpetaja, kes elab ka oma isiklikku elu, mis
pole seotud koolida ja õpetamisega, on kordi rõõmsameelsem ja õnnelikum. Ta ei
pea muretsema oma laste pärast, kes ema õpetajatöö tõttu peavad loobuma
toredatest õhtustest ja pühapäevastest ettevõtmistest, sest ema parandab oma
õpilaste töid või valmistab tunde ette. Selles osas on meil veel ikka väga pikk
tee käia! Minu meelest aga nii enam edasi minna ei saa!
Kurb on ka see, kui oma töös ja elus pettunud õpetaja oma pahameelt laste peal välja elama hakkab. Kahjuks on seda liiga palju! Kannatajateks on ju mõlemad pooled - nii õpetaja ise kui ka õpilased.
Õpetaja tunneb ennast iga päev halvasti. Tema tervis ei pea lihtsalt vastu. Iga päev on tema saatjateks negatiivsed emotsioonid, sest ta ei suuda armastada iseennast ja oma tööd – ta ei talu lärmi, mida meie koolides on üle mõistuse palju; ta ei armasta enam lapsi, sest paljudel tänapäeva lastel on piirid nihkunud võrreldes varasemate aegadega. Tänapäeva noored on teistsugused ja neid saab käsitleda vastavalt õpetaja enesetundele erinevalt – rahutud – avatud; ülbed – julge eneseväljendusega; laisad – selekteerivad jne.
Iseennast ja oma tööd mittearmastav õpetaja töötab koolis ainult raha pärast, sest paraku on elamiseks raha ju vaja, mis sellest, et ta teenib oma närve kulutades naeruväärse summa. Parem see, kui mitte midagi. Selline õpetaja rikub eelkõige enda päeva, aga ka oma kolleegide ning õpilaste päeva.
Kujutame ette õpetajat, kes ei armasta oma tööd. Tema jaoks on koolipäevad pikad ning kodutööde maht üle mõistuse suur. Ta manab igal hommikul näole nn. õpetajamaski, mis on täis rangust ja jäikust. Ta arvab, et kõige parem on olla range õpetaja, kel puudub lahke pilk ja hea sõna, sest vastasel juhul hakkaksid õpilased teda kindlasti kurjasti ära kasutama. Ta õpetab oma ainet väga hästi, sest ta on professionaal. Kuid isegi kui ta eksib, ei saa ta seda tunnistada, sest siis tema maine kukub kolinal, nii ta vähemalt arvab. Ta arvab, et inimene peab olema eksimatu. Selliselt kohtleb ta iseennast ja oma õpilasi. Tunnis ei julge ükski õpilane tema käest midagi küsida, sest oma olekuga näitab ta igal juhul välja seda, kui rumalaid küsimusi ikka õpilased esitada suudavad ja kes see ikka tahab rumal olla. Iseennast mittearmastavale õpetajale tundub, et õpilased vihkavad teda ning nad räägivad temast alati halvasti. Sosistav õpilane klassis ajab teda tõsiselt marru. Seepärast on väga oluline, et keegi ei vahetaks tunni ajal omavahel ainsatki sõna, vaid räägiks ainult siis, kui ta on tõstnud käe (ja nii ka taskuräti küsimiseks sõbrannalt), sest nii on õpetajal kõik kontrolli all. Sellisele õpetajale tundub alati, et tema aine on maailmas kõige olulisem. Ta rõhutab igal võimalusel seda, kui palju ta teeb ettevalmistustööd selleks, et õpilasi õpetada ja kui vähe ta selle eest raha saab. Nii mõnelegi lapsele „viskab ta ninale“ õpilase vanemate küllust täis varanduslikku seisu nimetades neid „tõusikuteks“ või „debiilseteks ärimeesteks“. Ta on väga vihane, kui keegi julgeb jätta tegemata kodutöö. Ta tunneb, et temast ei peeta lugu. Mitte kunagi ei aruta ta oma tunnis maailmas toimuvat, sest tunni aega ei tohi raisku lasta minna. Niimoodi ei saa ta ka teada, mida õpilased arvavad nt. Põhja- Korea või Eestimaa poliitilisest situatsioonist; kuidas õpilased omavahel suhtlevad ning kas ehk selles klassis võib olla neid õpilasi, kes oma eluga toime ei tule ja abi vajavad. Ta ei lasku kunagi õpilasega vestlusesse teemal „Puuduv kodutöö“, vaid karistab õpilaste hindega „1“. Õpilane on kohustatud igaks tunniks õppima 100%. Ta käib iga päev koolis tööl. Ta vajab abi, et leida uus suund või uus motivatsioon koolis jätkamiseks.
Kujutame ette õpetajat, kes armastab oma tööd. Ka tema jaoks on koolipäevad pikad ning kodutööde maht meeletult suur. Ka tema tunneb, et sellise töö eest on tasu liiga väike, aga ta teab ka, et on ise sellise töö endale valinud ja alati on võimalik suunda muuta, kui enam kuidagi ei saa ja tahe otsa on lõppenud. Kuid talle meeldib õpetada ja elada koolielu, sest selles on ka väga palju positiivseid noote – vahetud õpilased, noorte ideedegeneraatorite seltskond, pikk suvepuhkus, ning ta naudib oma töö tulemust. Ta võtab iga oma ainetundi kui väljakutset, sest õpilased on igas klassis erinevad ning õpilaste võimed tema aines samuti erinevad. Ta püüdleb sinnapoole, et ka kõige madalamate võimetega õpilane saab positiivse tulemuse, sest see tõestab talle, et ta on saanud hakkama. Pealegi on hindamine ju loominguline protsess, sest hinnet on võimalik panna ka kaasamõtlemise- ja töötamise eest. Ta annab õpilastele erineva raskusastmega ülesandeid ning rakendab diferentseeritud hindamist nagu seda võimaldab uus õppekava. Ta selgitab õpilastele oma hindamissüsteemi ning teeb õpilastega selles osas kokkuleppe. Samuti selgitab ta oma seisukohti teemal „Puuduv kodutöö“. Nii hindamissüsteem kui ka kodutöö reeglid on need, millest mõlemad osapooled peavad kinni pidama. Ta teab, et kokkulepped on parimad motivaatorid ning need õpetavad õpilasele vastutustunnet. Ta on järjekindel ega tagane oma nõudmistest, kuid ta põhjendab ka alati oma tööstiili. Muidugi mitte pärast igat kontrolltööd. Ikka veerandi alguses. Samas suudab ta adekvaatselt hinnata erinevaid olukordi, mida inimestega töötamine endas kätkeb. Ta ei unusta, et me kõik oleme inimesed oma tugevustega ja nõrkustega. Selline õpetaja julgeb olla emotsionaalne ja ta julgeb seda ka öelda. Kui tal on halb tuju, siis ütleb ta seda õpilastele ning palun teda rohkem mitte kurvastada või vihastada. Uskumatu, kuid õpilased mõistavad seda enamus juhtudel. Kui õpetaja on rõõmus, julgeb ta jagada seda oma õpilastega. Kartmata, et õpilased talle pärast seda „pähe istuvad“.
Ennast ja enda tööd armastav õpetaja raatsib mõne väärtusliku ainetunni kulutada tähtsate maailmaasjade arutamisele. Niimoodi õpivad lapsed oma seisukohti väljendama ja põhjendama. Need õpilased, kes maailmaasjadega kodu kaudu kursis pole, saavad „lihtsalt niisama olemise“ tunnis samuti suurema pildi sellest, mis toimub väljaspool kodutänavat. Selline õpetaja tunneb huvi, millega tegelevad tema õpilased väljaspool kooli, millised on nende tulemused spordis, muusikas jne, millises aines on nad eriti andekad. Ta ei pahanda, kui õpilane ei pea tema ainet kõige olulisemaks, vaid püüab oma ainet õpetada nii, et õpilane saaks tulevikus siiski neid teadmisi kasutada. Et õpilane ei vihkaks ainet seepärast, et selle aine õpetaja oli kuri ja/ või ebaõiglane. Ta on nõus kuulama õpilast, kui sel on küsimus ja/ või mure. Ta julgustab õpilasi diskussiooni arendama õigel ajal ja õiges kohas. Õpetaja jagab vastutust oma õpilastega, andes neile ülesandeid, mis ai kuulu otseselt ainekava juurde, kuid annavad võimaluse õpilasel näidata oma organiseerimisvõimet, näidata oma sügavamaid teadmisi jms. Õhtul, kui selline õpetaja läheb koju, on tema süda rahul, sest ta on teinud kõik endast oleneva. Või…. tunneb ta muret õpilase pärast, kes oli tema tunnis kuidagi kurb ja kelle silmist paistis valu. Selline on õpetaja teeb koolis tööd. Ta vajab ka ise aeg- ajalt abi, et ennast mitte läbi põletada.
Kurb on ka see, kui oma töös ja elus pettunud õpetaja oma pahameelt laste peal välja elama hakkab. Kahjuks on seda liiga palju! Kannatajateks on ju mõlemad pooled - nii õpetaja ise kui ka õpilased.
Õpetaja tunneb ennast iga päev halvasti. Tema tervis ei pea lihtsalt vastu. Iga päev on tema saatjateks negatiivsed emotsioonid, sest ta ei suuda armastada iseennast ja oma tööd – ta ei talu lärmi, mida meie koolides on üle mõistuse palju; ta ei armasta enam lapsi, sest paljudel tänapäeva lastel on piirid nihkunud võrreldes varasemate aegadega. Tänapäeva noored on teistsugused ja neid saab käsitleda vastavalt õpetaja enesetundele erinevalt – rahutud – avatud; ülbed – julge eneseväljendusega; laisad – selekteerivad jne.
Iseennast ja oma tööd mittearmastav õpetaja töötab koolis ainult raha pärast, sest paraku on elamiseks raha ju vaja, mis sellest, et ta teenib oma närve kulutades naeruväärse summa. Parem see, kui mitte midagi. Selline õpetaja rikub eelkõige enda päeva, aga ka oma kolleegide ning õpilaste päeva.
Kujutame ette õpetajat, kes ei armasta oma tööd. Tema jaoks on koolipäevad pikad ning kodutööde maht üle mõistuse suur. Ta manab igal hommikul näole nn. õpetajamaski, mis on täis rangust ja jäikust. Ta arvab, et kõige parem on olla range õpetaja, kel puudub lahke pilk ja hea sõna, sest vastasel juhul hakkaksid õpilased teda kindlasti kurjasti ära kasutama. Ta õpetab oma ainet väga hästi, sest ta on professionaal. Kuid isegi kui ta eksib, ei saa ta seda tunnistada, sest siis tema maine kukub kolinal, nii ta vähemalt arvab. Ta arvab, et inimene peab olema eksimatu. Selliselt kohtleb ta iseennast ja oma õpilasi. Tunnis ei julge ükski õpilane tema käest midagi küsida, sest oma olekuga näitab ta igal juhul välja seda, kui rumalaid küsimusi ikka õpilased esitada suudavad ja kes see ikka tahab rumal olla. Iseennast mittearmastavale õpetajale tundub, et õpilased vihkavad teda ning nad räägivad temast alati halvasti. Sosistav õpilane klassis ajab teda tõsiselt marru. Seepärast on väga oluline, et keegi ei vahetaks tunni ajal omavahel ainsatki sõna, vaid räägiks ainult siis, kui ta on tõstnud käe (ja nii ka taskuräti küsimiseks sõbrannalt), sest nii on õpetajal kõik kontrolli all. Sellisele õpetajale tundub alati, et tema aine on maailmas kõige olulisem. Ta rõhutab igal võimalusel seda, kui palju ta teeb ettevalmistustööd selleks, et õpilasi õpetada ja kui vähe ta selle eest raha saab. Nii mõnelegi lapsele „viskab ta ninale“ õpilase vanemate küllust täis varanduslikku seisu nimetades neid „tõusikuteks“ või „debiilseteks ärimeesteks“. Ta on väga vihane, kui keegi julgeb jätta tegemata kodutöö. Ta tunneb, et temast ei peeta lugu. Mitte kunagi ei aruta ta oma tunnis maailmas toimuvat, sest tunni aega ei tohi raisku lasta minna. Niimoodi ei saa ta ka teada, mida õpilased arvavad nt. Põhja- Korea või Eestimaa poliitilisest situatsioonist; kuidas õpilased omavahel suhtlevad ning kas ehk selles klassis võib olla neid õpilasi, kes oma eluga toime ei tule ja abi vajavad. Ta ei lasku kunagi õpilasega vestlusesse teemal „Puuduv kodutöö“, vaid karistab õpilaste hindega „1“. Õpilane on kohustatud igaks tunniks õppima 100%. Ta käib iga päev koolis tööl. Ta vajab abi, et leida uus suund või uus motivatsioon koolis jätkamiseks.
Kujutame ette õpetajat, kes armastab oma tööd. Ka tema jaoks on koolipäevad pikad ning kodutööde maht meeletult suur. Ka tema tunneb, et sellise töö eest on tasu liiga väike, aga ta teab ka, et on ise sellise töö endale valinud ja alati on võimalik suunda muuta, kui enam kuidagi ei saa ja tahe otsa on lõppenud. Kuid talle meeldib õpetada ja elada koolielu, sest selles on ka väga palju positiivseid noote – vahetud õpilased, noorte ideedegeneraatorite seltskond, pikk suvepuhkus, ning ta naudib oma töö tulemust. Ta võtab iga oma ainetundi kui väljakutset, sest õpilased on igas klassis erinevad ning õpilaste võimed tema aines samuti erinevad. Ta püüdleb sinnapoole, et ka kõige madalamate võimetega õpilane saab positiivse tulemuse, sest see tõestab talle, et ta on saanud hakkama. Pealegi on hindamine ju loominguline protsess, sest hinnet on võimalik panna ka kaasamõtlemise- ja töötamise eest. Ta annab õpilastele erineva raskusastmega ülesandeid ning rakendab diferentseeritud hindamist nagu seda võimaldab uus õppekava. Ta selgitab õpilastele oma hindamissüsteemi ning teeb õpilastega selles osas kokkuleppe. Samuti selgitab ta oma seisukohti teemal „Puuduv kodutöö“. Nii hindamissüsteem kui ka kodutöö reeglid on need, millest mõlemad osapooled peavad kinni pidama. Ta teab, et kokkulepped on parimad motivaatorid ning need õpetavad õpilasele vastutustunnet. Ta on järjekindel ega tagane oma nõudmistest, kuid ta põhjendab ka alati oma tööstiili. Muidugi mitte pärast igat kontrolltööd. Ikka veerandi alguses. Samas suudab ta adekvaatselt hinnata erinevaid olukordi, mida inimestega töötamine endas kätkeb. Ta ei unusta, et me kõik oleme inimesed oma tugevustega ja nõrkustega. Selline õpetaja julgeb olla emotsionaalne ja ta julgeb seda ka öelda. Kui tal on halb tuju, siis ütleb ta seda õpilastele ning palun teda rohkem mitte kurvastada või vihastada. Uskumatu, kuid õpilased mõistavad seda enamus juhtudel. Kui õpetaja on rõõmus, julgeb ta jagada seda oma õpilastega. Kartmata, et õpilased talle pärast seda „pähe istuvad“.
Ennast ja enda tööd armastav õpetaja raatsib mõne väärtusliku ainetunni kulutada tähtsate maailmaasjade arutamisele. Niimoodi õpivad lapsed oma seisukohti väljendama ja põhjendama. Need õpilased, kes maailmaasjadega kodu kaudu kursis pole, saavad „lihtsalt niisama olemise“ tunnis samuti suurema pildi sellest, mis toimub väljaspool kodutänavat. Selline õpetaja tunneb huvi, millega tegelevad tema õpilased väljaspool kooli, millised on nende tulemused spordis, muusikas jne, millises aines on nad eriti andekad. Ta ei pahanda, kui õpilane ei pea tema ainet kõige olulisemaks, vaid püüab oma ainet õpetada nii, et õpilane saaks tulevikus siiski neid teadmisi kasutada. Et õpilane ei vihkaks ainet seepärast, et selle aine õpetaja oli kuri ja/ või ebaõiglane. Ta on nõus kuulama õpilast, kui sel on küsimus ja/ või mure. Ta julgustab õpilasi diskussiooni arendama õigel ajal ja õiges kohas. Õpetaja jagab vastutust oma õpilastega, andes neile ülesandeid, mis ai kuulu otseselt ainekava juurde, kuid annavad võimaluse õpilasel näidata oma organiseerimisvõimet, näidata oma sügavamaid teadmisi jms. Õhtul, kui selline õpetaja läheb koju, on tema süda rahul, sest ta on teinud kõik endast oleneva. Või…. tunneb ta muret õpilase pärast, kes oli tema tunnis kuidagi kurb ja kelle silmist paistis valu. Selline on õpetaja teeb koolis tööd. Ta vajab ka ise aeg- ajalt abi, et ennast mitte läbi põletada.
Ja nüüd vaatame
keskmist tänapäeva keskastme õpilast. Ma ei hakka rääkima nendest, kelle elu on
arvuti ja sõbrad. On tõepoolest ka neid, keda ei huvitagi miski muu ning
õppimine jääb sootuks unarusse. Need on nii range kui ka vähem range õpetaja
valulapsed. Ka nendest peavad saama iseseisvalt hakkama saavad inimesed. Kõik õpetajad
soovivad ka sellisele lapsele parimat, usutavasti. Paraku on nii mõnigi kord
selliste õpilaste ainsateks suunajateks õpetajad, mitte aga lapsevanemad.
Lapsevanemad on Soomes tööl ja / või on nad ennast tööga nii „ära tapnud“, et
lapse jaoks enam jaksu ega aega pole. Siis ongi kool ja õpetaja lapse jaoks
kodu ja vanema eest, kus peaks olema turvaline. Vaatamata sellele, et sellise
lapse raamatutel puuduvad juba mitmendat kuud paberid, tuleb teda võtta kui
last, kes vajab suunamist ja abi. Siis peabki jälle olema õpetaja see, kes
õpetab raamatule pabereid ümber panema, et laps, kellel nagunii raha ei ole, ei
peaks kevadel inetute raamatute eest raamatukogus trahvi maksma. Õpetaja, kelle
kutsumus on kool, teeb ka sellist tööd südamega ning loodab ja usub parimat. Selline
on õpetaja elu. Kahjuks on üksijäetud lapsed tänapäeva ühiskondlik suundumus ja
selle teemaga tuli hakata tegelema eile. Täna on juba viimane aeg!
Aga edasi siis
õpilasest, kes on täiesti tavaline keskastme puberteedieas noor inimene. Ta
teab oma kohustusi ning tema soov on õppida nii, et tal oleksid head hinded. Sellel
lapsel on peale õppimise ka tuhat muud tegevust – huviring, raamatulugemissoov,
teater ja kino koos sõpradega. Hommik algab kell 6- 7, sõltuvalt elu- ja kooli
asukohast. Tunde on iga päev 6-9. Igaks aineks on koduseid töid ja mitte vähe,
sest kõik õpetajad peavad oma ainet kõige olulisemaks ( mida need ka kindlasti
on). Vähemalt 3x nädalas on õpilasel treening vms. huviring. Hommikul kooli
minnes võtab ta lisaks raamatutele- vihikutele kaasa ka trenniasjad, sest
vahepeal koju ei jõua. Kaks kotti
kaaluvad kokku vähemalt 6-8 kg. Selle kotiga siis käib õpilane terve päeva
koolis, ühiskondlikus transpordis, kus nii mõnigi inimene ei saa aru, mis noor
inimene peab istuma.
Huviring lõpeb kõige varem kell 19.00, kõige hiljem ehk umbes kell 21.00. Õpilane jõuab koju kõige varem kell 20.00. Kiiresti kerge söök ja kohe õppima, sest järgnevaks päevaks on õppida vaja 6- 8 aines ning kahes aines on kontrolltöö, milleks õpilane küll nädalavahetusel õppis, kuid korrata tuleb ju ikka. Sõpradega suhtlemine jääb ära või toimub see õppimise arvelt. Siis valutab kohusetundlik õpilane järgmisel päeval südant, sest kodutöö jäi ju tegemata. Samas aga oli vaja eelmisel õhtul suhelda oma parima masenduses oleva sõbraga ning veenda teda selles, et elu on elamist väärt. Mis sellest, et tema vanemad on ikka veel tööl ning kodus pole keegi sööki valmis teinud. Mis sellest, et vanematel käib lahutusprotsess ning nad vahetpidamata omavahel nääklevad. Sõber armastab mõlemaid oma vanemaid ega tea, kuidas oma eluga edasipidi toime tulla. Või on sõbra isa hoopis räuskav alkohoolik, kes ei lase oma perel rahus elada, rääkimata sellest, et sõber peaks samuti järgmiseks päevaks ära tegema kõik kodutööd. Muidu ei julge ta kooli minna, sest ka tema teab, et peab olema kohusetundlik ning õppima headele hinnetele. Kui kodutöö pole tehtud hakkavad õpetajad jälle karjuma ja õiendama, nagu seda oleks kodus veel vähe. Nii need kaks noort inimest oma kodu ja kooliteemasid arvuti teel lahendavad.
Õpilase nädalavahetused. Vanemad naudivad elu – magavad kaua, tegelevad oma hobidega või külastavad peretuttavaid ja/ või vanavanemaid. Õpilane magab ka kaua, sest puberteet vajab lihtsalt pikka hommikust und. Tema tahaks ka vanematega vanaemale- vanaisale minna külla, aga ei saa, sest seal pole internetiühendust. Õpilasel on aga vaja teha ära suur kodutöö, mille jaoks on vajalik internetiühendus. Pealegi on õpilasel järgmisel nädalal mitu mahukat kontrolltööd, mille õppimiseks on vaja varuda päris palju aega. Samuti peavad saama valmis paar plakatit, mis on ajapuudusel jäänud viimasele minutile. Kuna nädala sees on soov jõuda ka huviringi, tuleb õppida nädalavahetusel ning loobuda vanavanemate külastamisest.
Kogu eelnev jutt ei ole väljamõeldis, vaid tegelik elu. Ehk võib olla mõnevõrra utreeritult, kuid täiesti reaalne. Kindlasti võib ju diskuteerida pikalt mis ja kuidas on õige. Lapsed peavad ometi targaks saama ning Eesti vajab tarku inimesi. Jah, aga…. Ainult puhas koolitarkus ei õpeta meid elus hakkama saama. Küll aga aitab meil elus toime tulla nt. ajaplaneerimisoskus, suhtlemis- ja esinemisoskus, oma kätega valmistamise oskus, õppimine läbi uurimistöö, infohankimise ja -kasutamise oskus, organiseerimisoskus, hoolivus iseendast ja kaasinimestest, oskus eraldada terad sõkaldest, mitte automaatne pähetuupimine, saamata aru, milleks see on vajalik ning kus ja kuidas õpitavat kasutada saab. Elus aitab meil toime tulla kehaline aktiivsus, millele pannakse alus koolieas ning oluline, et kehalist aktiivsust ei hinnataks nii, nagu seda tehakse praegu veel väga paljudes koolides. Koolitarkus on kasulik siis, kui osatakse ühendada õpitu igapäevaeluga. Koolitarkus on kasulik siis, kui see omandatakse motiveerivas, üksteisest lugupidavas, sõbralikus ja miks mitte ka lahedas keskkonnas. Teate ju ise, kuidas töö lendab, kui tuju on hea!
See kõik on meie koolisüsteemis võimalik tänu õpetajatele, kes armastavad iseennast ja oma tööd. Kes armastavad kaasinimesi, kes mõistavad ja hoolivad. Hoolimisest saab alguse suhtumine. Suhtumine iseendasse, oma õpilastesse ja kolleegidesse. See on võimalik tänu õpetajatele, kes on avatud ning kes julgevad oma töös rakendada seda, mida vajavad tema õpilased, mitte süsteem.
Soovin kõikidele õpetajatele avatud meelt ja südamesoojust!
Armastusega,
Huviring lõpeb kõige varem kell 19.00, kõige hiljem ehk umbes kell 21.00. Õpilane jõuab koju kõige varem kell 20.00. Kiiresti kerge söök ja kohe õppima, sest järgnevaks päevaks on õppida vaja 6- 8 aines ning kahes aines on kontrolltöö, milleks õpilane küll nädalavahetusel õppis, kuid korrata tuleb ju ikka. Sõpradega suhtlemine jääb ära või toimub see õppimise arvelt. Siis valutab kohusetundlik õpilane järgmisel päeval südant, sest kodutöö jäi ju tegemata. Samas aga oli vaja eelmisel õhtul suhelda oma parima masenduses oleva sõbraga ning veenda teda selles, et elu on elamist väärt. Mis sellest, et tema vanemad on ikka veel tööl ning kodus pole keegi sööki valmis teinud. Mis sellest, et vanematel käib lahutusprotsess ning nad vahetpidamata omavahel nääklevad. Sõber armastab mõlemaid oma vanemaid ega tea, kuidas oma eluga edasipidi toime tulla. Või on sõbra isa hoopis räuskav alkohoolik, kes ei lase oma perel rahus elada, rääkimata sellest, et sõber peaks samuti järgmiseks päevaks ära tegema kõik kodutööd. Muidu ei julge ta kooli minna, sest ka tema teab, et peab olema kohusetundlik ning õppima headele hinnetele. Kui kodutöö pole tehtud hakkavad õpetajad jälle karjuma ja õiendama, nagu seda oleks kodus veel vähe. Nii need kaks noort inimest oma kodu ja kooliteemasid arvuti teel lahendavad.
Õpilase nädalavahetused. Vanemad naudivad elu – magavad kaua, tegelevad oma hobidega või külastavad peretuttavaid ja/ või vanavanemaid. Õpilane magab ka kaua, sest puberteet vajab lihtsalt pikka hommikust und. Tema tahaks ka vanematega vanaemale- vanaisale minna külla, aga ei saa, sest seal pole internetiühendust. Õpilasel on aga vaja teha ära suur kodutöö, mille jaoks on vajalik internetiühendus. Pealegi on õpilasel järgmisel nädalal mitu mahukat kontrolltööd, mille õppimiseks on vaja varuda päris palju aega. Samuti peavad saama valmis paar plakatit, mis on ajapuudusel jäänud viimasele minutile. Kuna nädala sees on soov jõuda ka huviringi, tuleb õppida nädalavahetusel ning loobuda vanavanemate külastamisest.
Kogu eelnev jutt ei ole väljamõeldis, vaid tegelik elu. Ehk võib olla mõnevõrra utreeritult, kuid täiesti reaalne. Kindlasti võib ju diskuteerida pikalt mis ja kuidas on õige. Lapsed peavad ometi targaks saama ning Eesti vajab tarku inimesi. Jah, aga…. Ainult puhas koolitarkus ei õpeta meid elus hakkama saama. Küll aga aitab meil elus toime tulla nt. ajaplaneerimisoskus, suhtlemis- ja esinemisoskus, oma kätega valmistamise oskus, õppimine läbi uurimistöö, infohankimise ja -kasutamise oskus, organiseerimisoskus, hoolivus iseendast ja kaasinimestest, oskus eraldada terad sõkaldest, mitte automaatne pähetuupimine, saamata aru, milleks see on vajalik ning kus ja kuidas õpitavat kasutada saab. Elus aitab meil toime tulla kehaline aktiivsus, millele pannakse alus koolieas ning oluline, et kehalist aktiivsust ei hinnataks nii, nagu seda tehakse praegu veel väga paljudes koolides. Koolitarkus on kasulik siis, kui osatakse ühendada õpitu igapäevaeluga. Koolitarkus on kasulik siis, kui see omandatakse motiveerivas, üksteisest lugupidavas, sõbralikus ja miks mitte ka lahedas keskkonnas. Teate ju ise, kuidas töö lendab, kui tuju on hea!
See kõik on meie koolisüsteemis võimalik tänu õpetajatele, kes armastavad iseennast ja oma tööd. Kes armastavad kaasinimesi, kes mõistavad ja hoolivad. Hoolimisest saab alguse suhtumine. Suhtumine iseendasse, oma õpilastesse ja kolleegidesse. See on võimalik tänu õpetajatele, kes on avatud ning kes julgevad oma töös rakendada seda, mida vajavad tema õpilased, mitte süsteem.
Soovin kõikidele õpetajatele avatud meelt ja südamesoojust!
Armastusega,
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar