Kriitikast ja võrdlemisest

Tänast teemat ajendas kirjutama üks inimene, kes teisi valimatult kritiseerib. Sellele inimesele tundub, et tema on ainus, kes asju õigesti teeb. Kõik teised on valetajad, luuserid, jobud jne. Ilmselgelt on tegemist inimesega, kelle ego on tema üle võimust võtnud. Aga tema sellist tegevust ei saa keegi teine kritiseerida, sest see on tema õppetund seoses oma egoga. Kusjuures õppetunnid egoga kujunevad tavaliselt ikka keerulisemateks kui me arvata oskame.

Kuidas üldse suhtuda kriitikasse? Kas see on üdini halb või ehk siiski mitte täielikult?

Kriitikal ja kriitikal on vahe. Kui ma olen kriitiline enda ja oma käitumise suhtes, muidugi nendes piirides, mis on veel mulle endale, mitte minu egole kasulikud, on kriitika näol tegemist pigem edasiviiva jõuga. Nt. naabri Mari on väga toimekas ja virk. Töötab iga päev aias ning tema ideaalselt umbrohuvabas lillemeres tõesti silm puhkab. Mina olen aga liiga laisk, sest minu aias on selliseid kohti, millest tahaks lihtsalt läbi vaadata - naadid, nõgesed, vabakujulised peenrad jne.  Võrdlemine naabri Mariga ja enesekriitilisus sunnivad mind ennast rohkem liigutama, et silmal oleks ilus vaadata ka minu oma aias. Võib olla on tiba piinlik ka, kui minu aed just kõige parem välja ei näe. Aga see viimane on juba seotud minu egoga.

Kui sellisest vaatenurgast naabri Mari tegevust vaadata, on tegemist edasiviiva jõuga. Teisest küljest aga pole ma ju Mari käest küsinud, millised on tema motiivid oma aia ideaalses korras hoidmiseks. Meeldib talle tõepoolest pühendada kogu vaba aeg rohimisele, niitmisele, istutamisele jne? Kas aiatöö on tema jaoks tõeline nauding ja looming?  Või tahab ta endale tõestada, et ta on suuteline ennast distsiplineerima ning on enda jaoks mõelnud välja aiatööd, mis tegelikult talle väga ei meeldi, kuid ta naudib töö tulemust ehk siis ilusat aeda? Niimoodi kasvatab ta endas järjekindlust saavutamaks seda, mis on talle meele järgi, kuid mida alati ei saa ainult meeldiva pingutusega. Või on mängus hoopis tema ego ja ta tahab teistele näidata kui tubli ja hoolas ta on ning kui ilus on tema aed. Sel juhul ootab ja naudib ta tunnustust ning hoidku Jumal neid inimesi, kes tema suure töö ja vaeva märkamata jätavad! Kindlasti ei väsi ta ka ise kordamast, kui palju ta oma aiaga ikka iga päev vaeva näeb (just nimelt vaeva, mitte rõõmu).

Sellest kõigest lähtuvalt ei saa me tegelikult kedagi kritiseerida ega arvustada ühegi tehtud või tegemata asja pärast. Igal inimesel on oma isiklik vaatenurk elule ja kogu maailmale. See, mis on tore ja ilus ühele, ei pruugi seda olla teisele. Pealegi ei tea me ju kunagi, miks keegi käitub ja teeb sel ajahetkel just nii ja mitte teisiti. Enne võrdlemist ja kritiseerimist on vaja endale teha selgeks, et inimesed ja nende väärtushinnangud on erinevad ning erinevus teatavasti rikastab. Erinevus ja erinev suhtumine ellu ei tee kedagi teisest paremaks ega halvemaks. Hinge tasandil oleme me kõik ühesugused ja just niimoodi on meil vaja hakata inimesi ka vaatama.

Lisaks kritiseerimisele oleme me harjunud pidevalt võrdlema. Enamus keeltes on olemas ilusad ja vähem ilusad omadussõnad. Omadussõnadel on isegi võrdlusastmed, mis lahterdavad omaduse lisaks veel  madalamale ja kõrgemale astmele. Oled sa lihtsalt hea või lausa kõige parem :)
Kui inimesed ei oleks hakanud võrdlema, poleks selliseid sõnu meie keeltesse ilmunudki.  Võrdlemine on nii inimlik. Inimlikkuse kriitikas ja võrdlemisest säilitame me siis, kui teame, et hinge tasandil oleme me kõik ühesugused, võrdsed. Meil on lihtsalt erinevad kogemused ja õppetunnid. 

Nagu juba öeldud on võrdlemine väga tihti seotud kriitikaga. Tema on parem kui see teine; mina olen halvem kui tema (kusjuures väga tihti see just niipidi ongi, et ennast väärtustatakse vähem kui kedagi teist) või mina olen ikka kordi parem kui kõik teised (ka seda esineb ja see on hea, aga oluline on, kuidas see inimeses kõlab).

Kriitika ja võrdlemine peaksid olema konstruktiivse ja edasiviiva iseloomuga. Kui ma saan töö juures aru, et see asi ei ole õigesti lahendatud, siis ma kritiseerin seda, aga heatahtlikult, ja pakun välja omapoolse lahenduse. Kui mul lahendust pakkuda pole, siis pole mõtet ka kritiseerida, sest ma ju ise ei ole sugugi mitte targem ega tea paremat lahendust. Alati saab muidugi algatada diskussioone ja kutsuda nn. ümarlauda inimesi, kes võiksid aidata leida konstruktiivset lahendust. Ka sel juhul on heatahtlik kriitika õigustatud ning on suunatud paremate lahenduste otsimisele.

Kui ma aga kritiseerin teist inimest, kes teeb midagi sellist, mille kohta on mul oma arvamus ja see ei ühti üheski punktis teise inimese omaga, siis pole mul mingit õigust võrrelda ega ka kritiseerida. Esiteks ei tea ma teise inimese elu ja teiseks ei tea ma seda, mis on tema jaoks tõde. Igal inimesel on oma tõde. Isegi siis, kui tunnen inimest juba pool sajandit, ei saa ma öelda, mis on õige ja mis vale. Sellist asja nagu õige ja vale lihtsalt ei eksisteeri. Selles kontekstis on need paljalt omadussõnad, ei enamat. Heatahtlikult saan kritiseerida ja võrrelda ainult siis, kui teine inimene mul seda teha palub: nt. kuidas sulle mu esinemine meeldis? Kas ma peaksin ehk midagi teisiti ütlema? Või on inimene omadega ummikusse jooksnud ja palub abi sõlmede lahti harutamisel. Kas siis on heatahtlik kriitika ja võrdlemine edasiviivaks jõuks. Enda mõtetes saan ma alati heatahtlikult võrrelda või kritiseerida. See arendab eneseanalüüsivõimet. Seejuures on oluline säilitada heatahtlikkuse aspekt.

Kui aga kriitika sisaldab kadedust, viha ja õelust, on see märk sellest, et need energiad on meis olemas ja nendega tuleb tõsiselt tegelda. Tegelda enne, kui need hakkavad kadetsejat ja vihapidajat ennast hävitama. Kas naabri Marile läheb korda see, et ma olen tema töökuse peale kade? Loodetavasti mitte. Mõnel juhul võib naabri Mari hakata ennast süüdi tundma seepärast, et on liiga agar ja tekitab teises inimeses sellega kehva tunde. Sel juhul on vaja Maril endal tegelda oma süütunnetega ja otsida selle tunde tegelikke põhjusi. Mina olin sel juhul lihtsalt selle tunde äratajaks, kuigi tegelikult ei ole naabri Maril muidugi mingisugust põhjust tunda ennast süüdi seepärast, et talle meeldib aiatöö või pidev toimetamine. Minu kadedus ja viha toimekate inimeste suhtes on minu isiklik teema, mis ootab tegelemist. (Sellist suhtumist võib tihti kohata koolis ja ka täiskasvanute maailmas- ühel inimesel on piinlik olla liiga tark või töökas, sest teised on talle selle kohta juba märkusi teinud. Siis püütaksegi olla lohakam ja samastuda teistega.)

Igasuguse negatiivse energiaga hävitame me eelkõige iseennast, seejärel loobuvad meiega suhtlemast meie lähedased ja sõbrad, sest nad ei talu enda ümber seda negatiivset energiat.   Ja siis on üksikul kadetsejal põhjust olla ka vihane, et teda on üksi jäetud. Aga ta ei pruugi arugi saada, et muutmist vajavad tema mõtted ja suhtumine ning et negatiivne energia on tema väljas kogu aeg seni, kuni see on olemas tema sees.
Alati on vaja mõelda, kui me kellegi aadressil sõna võtame. Kui me tegeleme lihtsalt klatšimisega, on tegemist meie ego võimutsemisega meie üle. Just egopõhine kriitika on kõige mõttetum - see ei aita edasi ei kritiseerijat, ei muuda ühtki situatsiooni ega aita teist inimest. See on lihtsalt oma ego toitmine.

Seega võib öelda, et inimestena tegeleme me ikka võrdlemise ja kriitikaga ja alati pole see üdini halb. Tuleb aga pidada meeles, et kriitika peab olema heatahtlik ja/ või edasiviiv!

Armastusega,

Küllike