teisipäev, 3. september 2013

Meie tajumüüdid - ainult mateeria on oluline



Panen kirja väljavõtte raamatust, mille on kirjutanud kaks meest - füüsik ning bioloog. Selle raamatu tutvustuseks on autorid öelnud: „Spontaanne evolutsioon“ pakub välja idee, mille järgi meie planeeti ootab ees imeline tervenemine, juhul kui aktsepteerime oma tõelist vastutust ja hakkame omavahelise sõdimise asemel üheskoos Aeda harima. Kui kriitiline mass inimesi seda uskumust siiralt oma südameis ja mõtteis kannab ning selle tõe järgi alama hakkab, algab spontaanne evolutsioon ja meie maailm tõuseb pimedusest.
________________________________________________________________
Einstein on oma massi- energia võrrandiga ( E= mc²) näidanud energiat ja mateeriat ühtsena, öeldes, et energia (E) võrdub massi (m) ja valguskiiruse (c) ruudu korrutisega. Einstein demonstreeris sellega, et aatomid ei koosne tegelikult mitte mateeriast, vaid mittemateriaalsest energiast! Teisiti öelda, kaua valitsenud ettekujutus njuutonlikust universumist, mis koosneb ainult füüsilistest objektidest, osutus peenekoeliseks illusiooniks. Seevastu Einsteini ühendteooria pakkus välja, et universum on üks jagamatu dünaamiline tervik, milles kõik füüsilised osad ja energiaväljad on läbipõimunud ja vastastikuses sõltuvuses...

Sajand pärast seda, kui Einstein esitles massi ja energia ekvivalentsuse seadust ning väljendas veendumust, et mateeria ja energia on loomu poolest omavahel seotud ja läbi põimunud, klammerduvad paljud inimesed endiselt jonnakalt illusiooni külge, et reaalsus põhineb mateerial. Hullumeelsus, mida enda ümber näeme – muidugi juhul, kui me ise selle küüsis nii tugevalt pole, et seda ei märka – tuleneb asjaolust, et inimesed püüavad elada einsteinlikus maailmas njuutonlikku elu. (Njuutonliku filosoofia kolm doktriini: 1. Materialism – „Ainult mateeria on oluline“; 2. Reduktsionism – „Kui tahad midagi uurida, siis võta see koost lahti ja uuri osi.“; 3. Determinism – "Looduslike protsesside tulemust saab ette ennustada ja kontrollida.“)

 Reduktsionismi kirjeldamiseks kasutatakse klassikalise analoogina üleskeeratava kella lahtivõtmist, et näha, mis selle tiksuma paneb. Mehaaniliste hammasrataste ja vedrude ühist tööd jälgides suudab spetsialist ilmselt ka iga teist samalaadset kella remontida või selle mehhanismi muuta. Teadlased eeldasid samamoodi, et selleks, et välja selgitada, mis elusorganismi „tiksuma“ paneb, tuleb lihtsalt keha osadeks võtta ja osi uurida.
Mõelge aga digitaalse kella peale. Võtame selle koost lahti, uurime selle osi ja …. mida? Digitaalsed kellad põhinevad tehnoloogial, mis on tuletatud kvantmehaanikast ja toimivad tänu energialiikumisele, mitte tänu füüsiliste hammasrataste vastumõjule. Digitaalse kella osadeks võtmine ning kõigi tükikeste paigutuse ja ehituse uurimine ei anna meile kella tööpõhimõtete kohta mingit informatsiooni. Reduktsionistlik strateegia, mis keskendub üksikutele materiaalsetele koostisosadele, ei suuda läbipõimunud kvantuniversumi integreeritud mehaanika kohta lihtsalt mingit teavet anda. Kvantfüüsika esitab väljakutse nii materialismile kui ka reduktsionismile, aga mitte ainult – kvantfüüsika tõrjub kõrvale ka determinismi, mille järgi kõik sündmused, sealhulgas inimeste valikud ja otsused, tulenevad loodusseadustele alluvate põhjuslike reaktsioonide spetsiifilistest jadadest. Kvantfüüsika kasutusele võtuga mitte ei lükatud njuutonlikku füüsikat ümber, vaid haarati endasse. Teiste sõnadega, kvantfüüsika on avaram teadvelolekusfäär, mis sisaldab muuhulgas njuutonlikku füüsikat, kuid lisab viimasele olulist informatsiooni. Kvantfüüsika seletab järelikult seda, mida on juba teada, kui ka suurt hulka senitundmatuid jõudusid, mis meie universumi lahtirullumist juhivad. 

Kvantmehaanika rõhutab, et materiaalne universum koos kõigi oma aatomite, osakeste ja mateeriaga on tegelikult osa nähtamatust universaalsest energiajõudude maatriksist – väljast – ja allub sellele. Satume libedale teele, kui püüame mõista maailma ainult materiaalsele sfäärile keskendudes. Eriti ränk viga on see tänases universumis, kus juba mõistame, et mateeriat juhib nähtamatu väli. Või nagu Einstein ütles:“ Väli on osakese ainus valitseja.“ Huvitaval kombel on kvantfüüsikute poolt kirjeldatud nähtamatul energiaväljal, mis mateeriat kujundab, samasugused tunnusjooned nagu nähtamatutel kujundavatel väljadel, mida metafüüsikud nimetavad „vaimuks“.

 Kui teis tekitab hämmingut asjaolu, et teadus on terve sajandi Einsteini ignoreerinud, siis veel rohkem peaksite imestama selle üle, et ühiskond on Jeesust kaks aastatuhandet ignoreerinud. Jeesuse ja Einsteini sõnumeid koos vaadeldes võime näha, et kuldreegli saab viia teaduslikele alustele. Jeesuse ettekirjutus:“Armasta oma ligimest nagu iseennast“ tundub einsteinlikus maailmas, kus oma ligimene oled sa ise, vägagi loogiline. Relatiivsusteooria põhisõnumiks on see, et …. me kõik oleme omavahel seotud.

 Kuigi kõrgeltarenenud teadusega riikidel pole olnud mingit probleemi kvantfüüsika kasutamisega tuumaenergia ja tuumarelvade arendamiseks, pigistavad väga paljud igapäevaelu puudutavates küsimustes selle nähtamatu sfääri suhtes endiselt silma kinni. Näiteks poliitika- ja diplomaatiamaailmas tegutsevad valitsused endiselt njuutonlikus maailmas, mis koosneb individuaalsetest interakteeruvatest osadest ning mis kannavad selliseid nimesid nagu riigid, valitsused, haldusüksused ja territooriumid.
Selle asemel, et keskenduda energiavälja koostööloomule ja käsitleda loodusressursse ühise varana, valitseb meil jätkuvalt konkureeriv, sõdadel põhinev poliitiline süsteem, mis suurendab eraldatust ja lõhestatust, tekitab piire ja barjääre ning loob „meie versus nemad“ lahususi.

 … Et näha, mis juhtub siis, kui ainult mateeriat peetakse oluliseks, tuleb üksnes heita pilk lääne ühiskonnale ja tema koletuslikule kasulapsele, kelleks on globaliseerumine. Inimkond on loonud Frankensteini loo vaimus puhtmaterialistliku mehaanilise elutu olendi nimega korporatsioon ja selle ilma peale lahti lasknud. Me oleme mitte ainult elututele elu sisse puhunud, vaid andnud neile seadustega inimkonna üle mõjuvõimu. Tööstusmaailmas on korporatsiooni soovidel ja ihadel tavaliselt rohkem jõudu kui rahva tahtel ja vajadusel.
Tänapäeva korporatsioon on entiteet, millel on üksainus eesmärk: teha raha. Tõsi, üha kasvavat hulka korporatsioone juhivad südametunnistuse ja avara teadvusega inimesed. Need on esimesed julgustavad märgid võimalikust tulevikumaailmast, kus korporatsioonid teenivad inimesi. Tänane karm reaalsus on see, et inimesed teenivad korporatsioone.

 Njuutonlik lähenemine, mis peab ainult mateeriat oluliseks, on maailmale ohtlik, sest sellega kaasneb soov mateeriat akumuleerida. Kunagi varem ei ole ühiskond nii hullunult materiaalset vara himutsenud ega nii tugevalt konsumerismi kütkeis olnud.
Tajumüüt, et ainult mateeria on oluline, on väär. Teadus ise on julgelt tõde jahtides oma lemmikdogma ümberlükanud. Aga kui mateeria ei ole nii oluline, kui me kunagi uskusime, siis mis on? Tsiteerides Einsteini:“Väli on ainus reaalsus.“

 Lihtne ja paljudele inimestele tuttav eksperiment, mis viidi läbi Briti bioloogi Rupert Sheldrake poolt koeraomanike seas, kirjeldab seda, kuidas 45% katses osalenud
loomaomanikest kinnistas, et nende loom teab ette, millal pereliige koju jõuab.

Miks see eksperiment on nii oluline? Enamus meist teab, et lemmikloomade ja nende omanike vahel on mingi eriline, vahest koguni ülemeeleline side ning paljusid on tabanud ühtäkki teadmine, et nende lähedane on hädas. Tähelepanuväärne pole mitte see, et Sheldrake tõestas ära selle, mida me juba teame, vaid see, kui vähe huvi tema eksperiment teadlaste hulgas tekitas. Kujutage ette: koerad võtavad vastu sõnumeid, mis jõuavad nendeni valguskiirusest kiiremini, ja teadlasi isegi ei huvita, kuidas nad seda teevad.

 Probleem on selles, et materialistlik teadus ei suuda ega isegi mitte püüa seda nähtust seletada. Nii nagu kirik keeldus tunnistamast Koperniku teooriat Maa asendi kohta heliotsentrilises päikesesüsteemis, nii peab kogu ortodoksne teadus tõestatud fakti koerte välkkiire infoedastuse kohta lihtsalt ignoreerima, sest see on selges vastuolus uskumustega, et ainult mateeria on oluline Eksisteerib seletamatu nähtamatu väli, mis pakub võimalust telepaatiliseks suhtluseks, aga kuna teadus ei usu nähtamatutesse asjadesse, siis pigistab ta selles küsimuses lihtsalt silma kinni.


Raamatust „Spontaanne evolutsioon“ refereerinud Küllike Lukkonen

Kommentaare ei ole: