Oskus märgata - on seda tõesti nii palju tahetud?
Praeguses ühiskonnast tundub, et on küll. On see ühiskonna viga? Jah ja ei, sest ühiskonna moodustavad ju inimesed. Kui ühiskond koosneb inimestest, kes ei hooli, ongi kujunenud olukord, kus hoolimine on justkui häbitegu. Pigem püüaks ise vaikselt hakkama saada või… näidatakse oma hoolivust läbi siunamise, sõimamise, mõnitamise jne.
Praegu on hea võimalus rääkida märkamisest ja hoolimisest äsja lõppenud valimisi lahates. Pole ma mingi poliitik ega politoloog. Ka psühholoog ega reklaamikuru mitte. Ma olen tavaline inimene, kes mõtleb ja analüüsib (ehk ka tunnetab mõnevõrra J). Küsimusi on ju palju ja lihtsalt huvitav oli jälgida Keskerakonna võimsat esinemist. Pean siinkohal ütlema, et käisin valimas. Kuna ma ei ela Tallinnas, siis tegelikult võiks ju olla ükskõik, kes seal võimu juures on. Mõnes mõttes ehk ongi. Lihtsalt põnev oli jälgida, mis toimub. Ja oi kuidas oleks mõnel mehel tahtnud sabast kinni võtta ja öelda: „See ei toimi! Proovi parem niimoodi!“ Aga… ma ju pole „selliseid asju“ õppinud.
Ehk siis: mõtlen minagi, et miks oli Keskerakond taas nii edukas? Ei, mul pole tegelikult ühegi erakonna vastu midagi. Igas erakonnas ja ka ühiskonnas on inimesi, kes on sulle mingil põhjusel sümpaatsemad kui teised. Keemia sobib lihtsalt paremini. Poliitikaga on nii, et sinna peab veel midagi peale keemia lisanduma. Ja see midagi on iga inimese sisetunnetuse küsimus.
Ühiskonnakord näeb ette, et riigil on olemas juhid. Eesti Vabariigis valitakse need demokraatlikult. Iga üksikisik saab otsustada, keda ta valib. Millegi alusel tuleb aga valik teha. Kes allub provokatsioonile, kes kuulab sõbra- sõbranna soovitust. Selliseid inimesi on 1,3 miljoni inimese seas ehk väga optimistlikult arvates 30% valijatest (selle numbri üle võib vaielda, sest see on täiesti laest võetud. Minu jutu mõte aga pole mitte selles numbris.)
Nendest inimestest ei räägi, kes valima üldse ei lähe. Ülejäänud, kes otsustavad oma kodanikukohust täita, teevad oma valiku juhtide poolt tehtu ehk reaalse tulemuse põhjal, parteide loosungite põhjal ja/ või valimisdebattide põhjal. Viimasel kahel on minu meelest väga suur roll.
Just siin oligi Keskerakond edukas. „Tallinn hoolib!“ – muuhulgas see oli lause, mida võis lugeda nii eesti kui ka vene keeles. Inimene, kes ei süvene poliitikasse lähtub loosungist ja sellest, mida ta on kogenud. Keskerakond on püüdnud näidata oma hoolivust- Tallinnas on tasuta transport, millega tavainimese rahakotti jääb alles suur summa kuukaardi arvelt; rajati kirik, mis on vene inimesele tähtis; ehitati valmis tähtis liiklussõlm; pikendatakse trammiteed; käiakse tavainimestega kohtumas jne.jne. Et juhtkond midagi teha saaks, on vaja raha. See on selge. Ega tavainimene ei süvene, kust reaalselt raha tuleb – Tallinna Linnavalitsuse kassast või EU ühisfondidest või veel mõnest muust allikast. Inimene ei süvene isegi sellesse, kas ehk võiks juhtkonna ridades olla tegemist korruptsiooniga. Inimese jaoks on oluline SÕNA ja TEGU! Teoga on näidatud hoolivust, sellele ei saa ju keegi vastu vaielda! Teod on silmaga näha. Lisame siia juurde ka lubadused: pensionitoetus, sünnitoetus, küttepuud, kartulid jne. Tavainimene ei hakka ka nüüd mõtlema, et kui igal pool tuleb rihma pingutada, kas linnal on siis ikka võimalus lubatud toetuseid maksta. Ta usub, ootab ja loodab. Midagi on ju tulnud ikka ka. Nii ongi inimesel tunne, et HOOLITAKSE. See ongi võluvõti inimese südamesse!
Praeguses ühiskonnast tundub, et on küll. On see ühiskonna viga? Jah ja ei, sest ühiskonna moodustavad ju inimesed. Kui ühiskond koosneb inimestest, kes ei hooli, ongi kujunenud olukord, kus hoolimine on justkui häbitegu. Pigem püüaks ise vaikselt hakkama saada või… näidatakse oma hoolivust läbi siunamise, sõimamise, mõnitamise jne.
Praegu on hea võimalus rääkida märkamisest ja hoolimisest äsja lõppenud valimisi lahates. Pole ma mingi poliitik ega politoloog. Ka psühholoog ega reklaamikuru mitte. Ma olen tavaline inimene, kes mõtleb ja analüüsib (ehk ka tunnetab mõnevõrra J). Küsimusi on ju palju ja lihtsalt huvitav oli jälgida Keskerakonna võimsat esinemist. Pean siinkohal ütlema, et käisin valimas. Kuna ma ei ela Tallinnas, siis tegelikult võiks ju olla ükskõik, kes seal võimu juures on. Mõnes mõttes ehk ongi. Lihtsalt põnev oli jälgida, mis toimub. Ja oi kuidas oleks mõnel mehel tahtnud sabast kinni võtta ja öelda: „See ei toimi! Proovi parem niimoodi!“ Aga… ma ju pole „selliseid asju“ õppinud.
Ehk siis: mõtlen minagi, et miks oli Keskerakond taas nii edukas? Ei, mul pole tegelikult ühegi erakonna vastu midagi. Igas erakonnas ja ka ühiskonnas on inimesi, kes on sulle mingil põhjusel sümpaatsemad kui teised. Keemia sobib lihtsalt paremini. Poliitikaga on nii, et sinna peab veel midagi peale keemia lisanduma. Ja see midagi on iga inimese sisetunnetuse küsimus.
Ühiskonnakord näeb ette, et riigil on olemas juhid. Eesti Vabariigis valitakse need demokraatlikult. Iga üksikisik saab otsustada, keda ta valib. Millegi alusel tuleb aga valik teha. Kes allub provokatsioonile, kes kuulab sõbra- sõbranna soovitust. Selliseid inimesi on 1,3 miljoni inimese seas ehk väga optimistlikult arvates 30% valijatest (selle numbri üle võib vaielda, sest see on täiesti laest võetud. Minu jutu mõte aga pole mitte selles numbris.)
Nendest inimestest ei räägi, kes valima üldse ei lähe. Ülejäänud, kes otsustavad oma kodanikukohust täita, teevad oma valiku juhtide poolt tehtu ehk reaalse tulemuse põhjal, parteide loosungite põhjal ja/ või valimisdebattide põhjal. Viimasel kahel on minu meelest väga suur roll.
Just siin oligi Keskerakond edukas. „Tallinn hoolib!“ – muuhulgas see oli lause, mida võis lugeda nii eesti kui ka vene keeles. Inimene, kes ei süvene poliitikasse lähtub loosungist ja sellest, mida ta on kogenud. Keskerakond on püüdnud näidata oma hoolivust- Tallinnas on tasuta transport, millega tavainimese rahakotti jääb alles suur summa kuukaardi arvelt; rajati kirik, mis on vene inimesele tähtis; ehitati valmis tähtis liiklussõlm; pikendatakse trammiteed; käiakse tavainimestega kohtumas jne.jne. Et juhtkond midagi teha saaks, on vaja raha. See on selge. Ega tavainimene ei süvene, kust reaalselt raha tuleb – Tallinna Linnavalitsuse kassast või EU ühisfondidest või veel mõnest muust allikast. Inimene ei süvene isegi sellesse, kas ehk võiks juhtkonna ridades olla tegemist korruptsiooniga. Inimese jaoks on oluline SÕNA ja TEGU! Teoga on näidatud hoolivust, sellele ei saa ju keegi vastu vaielda! Teod on silmaga näha. Lisame siia juurde ka lubadused: pensionitoetus, sünnitoetus, küttepuud, kartulid jne. Tavainimene ei hakka ka nüüd mõtlema, et kui igal pool tuleb rihma pingutada, kas linnal on siis ikka võimalus lubatud toetuseid maksta. Ta usub, ootab ja loodab. Midagi on ju tulnud ikka ka. Nii ongi inimesel tunne, et HOOLITAKSE. See ongi võluvõti inimese südamesse!
Miks kaotatakse inimeste poolehoidu nii poliitikas kui ka tavaelus? Tuleb tunnistada, et VÄGA paljudel inimestel on praegu keeruline aeg. Majandusliku hakkama saamise nimel tuleb palju pingutada. Lisaks on igal inimesel muutuvas energias tegemist iseendaga, oma emotsioonidega, suhetega. Töökohad kaovad, suhted lagunevad – see kõik on väga raske. Paljud inimesed on oma muredega täiesti üksi. Pole kedagi, kellega arutada, kuidas edasi minna. Tasulisi psühholooge ei jaksa endale enamus ludaba. Väga paljudes paikades sellised inimesed üldse puuduvad. Nii pöördutakse tihti perearsti, raamatukoguhoidja poole, aga nendel on ju omagi tööd ja tegemised. Kas nemadki oskavad nõu anda või soovitada? Üksi jäetud inimene tunneb ennast mittevajalikuna. Täis elujõus inimesed kukuvad stressikoorma all kokku, sest pole teada, kes hooliks, kes vähemalt kuulakski.
Kui liita kõikide meie inimeste rasked tunded kokku, saame päris suure summa rasket energiat, mida võib tunnetada nt. siis, kui astuda lennukist Eestimaa pinnale. Kahjuks on meie ümber liiga palju negatiivsust. Kahjuks.
Negatiivsust annavad need parteid või inimesed, kes
hakkavad upitama ennast teist omasugust materdades. Oo jaa, tean, et sõna
omasugune on paljudele nagu punane rätik. :) Aga olgem siiski realistid. Keegi
pole parem, kõik on võrdsed.
Need, kes ennast selles kontekstis negatiivselt reklaamivad ja ennast teistele vastandavad, teevad sellega iseendale karuteene. Inimestesse ei mahu enam negatiivsust. Isegi siis ei mahu, kui kõik loosungid ja reklaamid on põhjendatud.
Üksteise poriga loopimisega ning jõuvõtetega ei saavutata muud, kui saadakse pori endale näkku tagasi. Mida saadad endast välja, seda saad tagasi. Einsteini teooria, ei midagi uut. Ehk oleks mõttekas hakata meil kõikidel sellele mõtlema? Pole vist väga raske saada aru, mis on negatiivne ja mis positiivne.
Selmet vastanduda, on vaja leida tee inimeste südamesse!
Praegu on kehtiv see reegel, et negatiivne uudis müüb. Ma siiralt usun, et see aeg hakkab saama ümber igal pool. Inimesed ON sellest jamast väsinud ja tahavad tunda ennast natukenegi õnnelikena ja hoituna. Nad tahavd lugeda ja kuulda toetavad, julgustavaid, lohutavaid, abistavaid, ilusaid, armsaid sõnumeid. Nad TAHAVAD uskuda sellesse, et elu läheb praemaks. (Ja see pole praegu koht, kus tuletada meelde, kui kiiresti on Eesti võrreldes teiste EU heaoluriikidega arenenud, sest… Reaalsus on see, et inimesed VAJAVAD abi hakkama saamiseks. Niimoodi enam edasi minna ei saa isegi siis mitte, kui oleme liikunud seitsmepenikoormasaabastega.)
Need, kes on endas leidnud üles rahulolutunde ning oskavad saada hakkama vähesega, saavad seda „õpetada“ ka neile, kel jaks hakkab otsa saama. Iga inimene saab hoolida, saab märgata maaslamajat, kui ta on ISE selleks valmis. Kui tema enda tavapärased toit, riided ja elukoht on lahendatud. Kui süda on avatud ka teiste jaoks, mitte ainult enda isiklike vajaduste rahuldamiseks. Kui ego teeb koostööd südamega. Inimesed - see on võimalus hoolimiseks!
Kohalikul omavalitsusel on ärkamine ja hoolimine aga kohustus. Ilma hoolimiseta enam ei saa!
Olge hoitud ja kaitstud!
Küllike
Need, kes ennast selles kontekstis negatiivselt reklaamivad ja ennast teistele vastandavad, teevad sellega iseendale karuteene. Inimestesse ei mahu enam negatiivsust. Isegi siis ei mahu, kui kõik loosungid ja reklaamid on põhjendatud.
Üksteise poriga loopimisega ning jõuvõtetega ei saavutata muud, kui saadakse pori endale näkku tagasi. Mida saadad endast välja, seda saad tagasi. Einsteini teooria, ei midagi uut. Ehk oleks mõttekas hakata meil kõikidel sellele mõtlema? Pole vist väga raske saada aru, mis on negatiivne ja mis positiivne.
Selmet vastanduda, on vaja leida tee inimeste südamesse!
Praegu on kehtiv see reegel, et negatiivne uudis müüb. Ma siiralt usun, et see aeg hakkab saama ümber igal pool. Inimesed ON sellest jamast väsinud ja tahavad tunda ennast natukenegi õnnelikena ja hoituna. Nad tahavd lugeda ja kuulda toetavad, julgustavaid, lohutavaid, abistavaid, ilusaid, armsaid sõnumeid. Nad TAHAVAD uskuda sellesse, et elu läheb praemaks. (Ja see pole praegu koht, kus tuletada meelde, kui kiiresti on Eesti võrreldes teiste EU heaoluriikidega arenenud, sest… Reaalsus on see, et inimesed VAJAVAD abi hakkama saamiseks. Niimoodi enam edasi minna ei saa isegi siis mitte, kui oleme liikunud seitsmepenikoormasaabastega.)
Need, kes on endas leidnud üles rahulolutunde ning oskavad saada hakkama vähesega, saavad seda „õpetada“ ka neile, kel jaks hakkab otsa saama. Iga inimene saab hoolida, saab märgata maaslamajat, kui ta on ISE selleks valmis. Kui tema enda tavapärased toit, riided ja elukoht on lahendatud. Kui süda on avatud ka teiste jaoks, mitte ainult enda isiklike vajaduste rahuldamiseks. Kui ego teeb koostööd südamega. Inimesed - see on võimalus hoolimiseks!
Kohalikul omavalitsusel on ärkamine ja hoolimine aga kohustus. Ilma hoolimiseta enam ei saa!
Olge hoitud ja kaitstud!
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar