Möödunud nädal on olnud väga sisutihe ja kahjuks ei ole kõik
sündmused sellised, mille üle saab rõõmustada ja mis südamele rahu tunde annab.
Jah, maailm on muutumas, või õigemini juba muutunud. Me oleme ju muutuseid
oodanud, aga kas selliseid? Loomulikult mitte! Mitte keegi, kel südames küll
ehk rahulolematus ja soov näha muutusi ühiskonnas, ei ole oma kõige jubedamates
unenägudeski selliseid arenguid ette näinud. Ometi tuleb meil täna tunnistada sündmusi,
mis on nõudnud süütute inimeste elusid ja on tekitanud üldist hirmu. Hirmu
tekitab teadmatus – mis saab edasi?
Suures plaanis ei oska seda meile kahjuks öelda mitte keegi ning parem oleks, kui sel teemal ei hakataks ka spekuleerima. Las ennustused jäävad ennustusteks ning reaalsus reaalsuseks. Praegune reaalsus näitab seda, et maailma eri osades on sõjad, lokkav vägivald. Inimeste elul ei ole mõnede süsteemide jaoks enam mingit tähendust ja see teeb murelikuks. Murelikuks teeb ka see, lähtuvalt külgetõmbeseadustest, et hirm tõmbab ligi seda, mis põhjustab hirmu; viha tõmbab ligi situatsioone, mis võimaldavad vihased olla; vihkamine tõmbab ligi vihkajaid ja vihatavaid jne. Lumepall muudkui veereb ja veereb ning peatada oleks seda justkui võimatu.
Õnneks, ma pean veel kord ütlema õnneks, on Eestis võrreldes muu maailmaga väga rahulik, lausa paradiis. Nüüd ma kuulen, kuidas mõned ütlevad, et küllap pagulaste saabudes kõik muutub. Teate, pagulasel ja terroristil tuleb teha vahet, nagu ütles ka meie välisminister. Jah, eestlane on ajalooliselt saanud väga palju kannatada ning rahvas on hirmul. Eriti, kui vaadata seda, mis mujal maailmas toimub. Hirm on täiesti mõistetav ja aktsepteeritav. Aga mõtleme, kuidas oleks võimalik organiseerida asju nii, et Eesti ja Eestis elavad inimesed saaksid elada turvaliselt? Et meie riigis ei oleks põhjust hirmu tundmiseks, põhjust vihkamiseks?
Mõnele võib alljärgnev jutt tunduda täiesti mõttetu ja haigena, aga see on iga inimese isiklik probleem, kuidas ta minu mõttemõlgutusi loeb. Ma tean mida ja miks ma kirjutan. Ma tean, et nii on võimalik muuta- muutuda ja liigutada asju nendesse suundadesse, kuhu seda ise soovime. Ma ei väida, et terrorismile saab vastu astuda naeratades ja mitte midagi tehes, küll aga ma väidan, et praegu on iga liigutus justkui püssirohul istumine. Aga küllap riigipead teavad, milliseid otsuseid nad vastu peavad võtma.
Räägime Eestist. Olen mitmeid kordi kirjutanud, et Eesti on väga hoitud ning sellele on päris mitu põhjust, aga nendest me täna ei räägi. Räägime sellest, et isegi Inglid ei saa siis midagi teha, kui inimene ise ennast ei säästa ja on asunud enesehävitamise teele.
Inimene ise ja kõik teda ümbritsev on energeetika. See tähendab, et me mõjutame energeetilised nii oma lähedasi kui ka suuremas plaanis kogu universumit. Pole vaja mõelda, et mida mina väike putukas mõjutan! Muidugi mõjutad, sest Sa oled üks oluline osake suures masinavärgis. Enda olulisusse tuleb uskuda!
See, milliseid emotsioone kiirgab inimene, selline on tema ümbrus. Hirmuta inimest ei saa hirmutada. Sest hirmuta inimene on analüüsi- ja tegutsemisvõimeline. Tal on säilinud reaalsustaju. Temas on säilinud loomingulisus. Ta oskab leida neid lahendusi, mis on kasulikud temale ja näha läbi neid, mis tema huve kahjustavad. Hirm on suurim halvaja! Hirmu küüsis olevat inimest on võimalik manipuleerida ja hüpnotiseerida. Hirmul olev inimene on valmis elu nimel tegema mida iganes. Seepärast – rahvana saame me hakata tegelema eelkõige oma hirmudega. Kui meie ajalooline mälu tekitab hirmu, siis on meil võimalik oma kogemustest õppida ja teha teisiti kui kunagi ammu tehti. Ma ei räägi siinkohal küll pagulastest. Miks? Sest Eesti ei ole pagulaste jaoks kindlasti see unistuste riik, kuhu nad tuleksid miljonite kaupa ja hävitaksid meie identiteedi. See on reaalsus ja pole vaja üle mõelda. Oluline on neid pagulasi, kes siia saabuvad, korralikult esiteks kontrollida, et mõni pahalane läbi ei lipsaks ja teiseks tuleb neist teha eestlased. Kuidas seda teha? Ainult läbi toetamise, suunamise ja abistamise. Pange ennast olukorda, kus olete sunnitud kolima võõrale maale, ükskõik millisel põhjusel. Kui rahvas, kelle sekka lähete, teid aitab, teiega sõbralik on, teile oma kultuuri ja keelt tutvustab, siis hakkate temast lugu pidama. Kui teid aga juba eos vihkamisega vastu võetakse, milliseks kujuneks teie side ja arvamus võõra riigi elanikest? Kui iga lause teie suunas on rünnak, siis paratamatult hakkate ennast igas olukorras kaitsma, isegi siis, kui see ei ole vajalik. Inimesed on erinevad, seda me ju teame! Pagulased ja nende rände põhjused on ka erinevad. Kui inimene põgeneb sõja eest, tuleb teda abistada.
Eestile üldiselt on oluline koostöö, aga nii, et oma selgroog jääb alles. Eestlane ju teab, mis on väikerahvale hea ja oluline ning seda teadmist tuleb ka tutvustada, välja öelda. Sageli on aga hirm see, mis halvab mõtlemise ja elimineerib julguse öelda välja enda arvamus. Mis saab siis, kui… Vaatame taas reaalsusesse ning ärme mõtle üle! Enesekindlatel ja teadlikku elu elavatel inimestel läheb elu kuidagi palju voolavamalt kui neil, keda kummitavad erinevad hirmud. Kui inimene jääb minevikku kinni, ei suuda ta näha tulevikku. Sest minevikueksimused ja rasked kogemused jäävad hirmuna meie alateadvusesse. Neist on vaja õppida, aga me ei saa neil lasta mõjutada oma tulevikku. Me saame õppida nägema uusi võimalusi, ilma hirmuta!
Püüame siin, Eestimaal, säilitada rahu ja kainet mõtlemist. Ärme tegele ennustamisega ja kartmisega - mis siis kui…..! Praegu on oluline vaadata olevikku ja reaalsust ning püüda elada praeguses hetkes. Mida saame me teha praegusel hetkel selleks, et praegu oleks meie elu turvaline ja rahulik? Riigi tasandil oleme me valinud endale esindajad, kellele soovime südamega mõtlemist, egovaba otsustamisvõimet ning julgust!
Iga üksikisiku tasandil saame me tegelda iseenda hirmudega ja rahu ning tasakaalu leidmisega. Tegelemine tähendab hirmudest vabanemist, täpsemalt nende endale selgitamist ja nende küüsist vabanemist. Tegelemine tähendab ka iseenda emotsioonide kontrollimist ja mõistmist, et see, mida ma tunnen, seda ma kiirgan ka välja. Tegelemine on see, et me õpime ennast väljendama, sest sõnal on jõud ja väga, väga suur jõud. Tegelemine on see, kui me õpime armastama, toetama, arutlema, kaasa tundma ja mõistma. Ei ole mõtet sõdida muutuva maailmaga ja muutuvate vajadustega. Asjad on nagu nad on ja neid me väga suures plaanis muuta ei saa. Me saame muuta oma sisemuse hirmuvabaks ning tänada kõigekõrgemat rahuliku elu eest! Armastame seda, mis meil on. Hoiame seda, mis meil on, mõistame kaasinimesi, toetame üksteist, sest ühtuses peitub jõud! Tegeleme igaüks iseendaga ja vaatame, kuidas saame me oma isikliku panuse anda. Muudame oma käitumise ja suhtumise selliseks, et meist kiirguks nii sisse kui ka välja armastus, hoolivus, kaastunne ja mõistmine.
Olge hoitud!
Küllike
Pilt: internetist
Suures plaanis ei oska seda meile kahjuks öelda mitte keegi ning parem oleks, kui sel teemal ei hakataks ka spekuleerima. Las ennustused jäävad ennustusteks ning reaalsus reaalsuseks. Praegune reaalsus näitab seda, et maailma eri osades on sõjad, lokkav vägivald. Inimeste elul ei ole mõnede süsteemide jaoks enam mingit tähendust ja see teeb murelikuks. Murelikuks teeb ka see, lähtuvalt külgetõmbeseadustest, et hirm tõmbab ligi seda, mis põhjustab hirmu; viha tõmbab ligi situatsioone, mis võimaldavad vihased olla; vihkamine tõmbab ligi vihkajaid ja vihatavaid jne. Lumepall muudkui veereb ja veereb ning peatada oleks seda justkui võimatu.
Õnneks, ma pean veel kord ütlema õnneks, on Eestis võrreldes muu maailmaga väga rahulik, lausa paradiis. Nüüd ma kuulen, kuidas mõned ütlevad, et küllap pagulaste saabudes kõik muutub. Teate, pagulasel ja terroristil tuleb teha vahet, nagu ütles ka meie välisminister. Jah, eestlane on ajalooliselt saanud väga palju kannatada ning rahvas on hirmul. Eriti, kui vaadata seda, mis mujal maailmas toimub. Hirm on täiesti mõistetav ja aktsepteeritav. Aga mõtleme, kuidas oleks võimalik organiseerida asju nii, et Eesti ja Eestis elavad inimesed saaksid elada turvaliselt? Et meie riigis ei oleks põhjust hirmu tundmiseks, põhjust vihkamiseks?
Mõnele võib alljärgnev jutt tunduda täiesti mõttetu ja haigena, aga see on iga inimese isiklik probleem, kuidas ta minu mõttemõlgutusi loeb. Ma tean mida ja miks ma kirjutan. Ma tean, et nii on võimalik muuta- muutuda ja liigutada asju nendesse suundadesse, kuhu seda ise soovime. Ma ei väida, et terrorismile saab vastu astuda naeratades ja mitte midagi tehes, küll aga ma väidan, et praegu on iga liigutus justkui püssirohul istumine. Aga küllap riigipead teavad, milliseid otsuseid nad vastu peavad võtma.
Räägime Eestist. Olen mitmeid kordi kirjutanud, et Eesti on väga hoitud ning sellele on päris mitu põhjust, aga nendest me täna ei räägi. Räägime sellest, et isegi Inglid ei saa siis midagi teha, kui inimene ise ennast ei säästa ja on asunud enesehävitamise teele.
Inimene ise ja kõik teda ümbritsev on energeetika. See tähendab, et me mõjutame energeetilised nii oma lähedasi kui ka suuremas plaanis kogu universumit. Pole vaja mõelda, et mida mina väike putukas mõjutan! Muidugi mõjutad, sest Sa oled üks oluline osake suures masinavärgis. Enda olulisusse tuleb uskuda!
See, milliseid emotsioone kiirgab inimene, selline on tema ümbrus. Hirmuta inimest ei saa hirmutada. Sest hirmuta inimene on analüüsi- ja tegutsemisvõimeline. Tal on säilinud reaalsustaju. Temas on säilinud loomingulisus. Ta oskab leida neid lahendusi, mis on kasulikud temale ja näha läbi neid, mis tema huve kahjustavad. Hirm on suurim halvaja! Hirmu küüsis olevat inimest on võimalik manipuleerida ja hüpnotiseerida. Hirmul olev inimene on valmis elu nimel tegema mida iganes. Seepärast – rahvana saame me hakata tegelema eelkõige oma hirmudega. Kui meie ajalooline mälu tekitab hirmu, siis on meil võimalik oma kogemustest õppida ja teha teisiti kui kunagi ammu tehti. Ma ei räägi siinkohal küll pagulastest. Miks? Sest Eesti ei ole pagulaste jaoks kindlasti see unistuste riik, kuhu nad tuleksid miljonite kaupa ja hävitaksid meie identiteedi. See on reaalsus ja pole vaja üle mõelda. Oluline on neid pagulasi, kes siia saabuvad, korralikult esiteks kontrollida, et mõni pahalane läbi ei lipsaks ja teiseks tuleb neist teha eestlased. Kuidas seda teha? Ainult läbi toetamise, suunamise ja abistamise. Pange ennast olukorda, kus olete sunnitud kolima võõrale maale, ükskõik millisel põhjusel. Kui rahvas, kelle sekka lähete, teid aitab, teiega sõbralik on, teile oma kultuuri ja keelt tutvustab, siis hakkate temast lugu pidama. Kui teid aga juba eos vihkamisega vastu võetakse, milliseks kujuneks teie side ja arvamus võõra riigi elanikest? Kui iga lause teie suunas on rünnak, siis paratamatult hakkate ennast igas olukorras kaitsma, isegi siis, kui see ei ole vajalik. Inimesed on erinevad, seda me ju teame! Pagulased ja nende rände põhjused on ka erinevad. Kui inimene põgeneb sõja eest, tuleb teda abistada.
Eestile üldiselt on oluline koostöö, aga nii, et oma selgroog jääb alles. Eestlane ju teab, mis on väikerahvale hea ja oluline ning seda teadmist tuleb ka tutvustada, välja öelda. Sageli on aga hirm see, mis halvab mõtlemise ja elimineerib julguse öelda välja enda arvamus. Mis saab siis, kui… Vaatame taas reaalsusesse ning ärme mõtle üle! Enesekindlatel ja teadlikku elu elavatel inimestel läheb elu kuidagi palju voolavamalt kui neil, keda kummitavad erinevad hirmud. Kui inimene jääb minevikku kinni, ei suuda ta näha tulevikku. Sest minevikueksimused ja rasked kogemused jäävad hirmuna meie alateadvusesse. Neist on vaja õppida, aga me ei saa neil lasta mõjutada oma tulevikku. Me saame õppida nägema uusi võimalusi, ilma hirmuta!
Püüame siin, Eestimaal, säilitada rahu ja kainet mõtlemist. Ärme tegele ennustamisega ja kartmisega - mis siis kui…..! Praegu on oluline vaadata olevikku ja reaalsust ning püüda elada praeguses hetkes. Mida saame me teha praegusel hetkel selleks, et praegu oleks meie elu turvaline ja rahulik? Riigi tasandil oleme me valinud endale esindajad, kellele soovime südamega mõtlemist, egovaba otsustamisvõimet ning julgust!
Iga üksikisiku tasandil saame me tegelda iseenda hirmudega ja rahu ning tasakaalu leidmisega. Tegelemine tähendab hirmudest vabanemist, täpsemalt nende endale selgitamist ja nende küüsist vabanemist. Tegelemine tähendab ka iseenda emotsioonide kontrollimist ja mõistmist, et see, mida ma tunnen, seda ma kiirgan ka välja. Tegelemine on see, et me õpime ennast väljendama, sest sõnal on jõud ja väga, väga suur jõud. Tegelemine on see, kui me õpime armastama, toetama, arutlema, kaasa tundma ja mõistma. Ei ole mõtet sõdida muutuva maailmaga ja muutuvate vajadustega. Asjad on nagu nad on ja neid me väga suures plaanis muuta ei saa. Me saame muuta oma sisemuse hirmuvabaks ning tänada kõigekõrgemat rahuliku elu eest! Armastame seda, mis meil on. Hoiame seda, mis meil on, mõistame kaasinimesi, toetame üksteist, sest ühtuses peitub jõud! Tegeleme igaüks iseendaga ja vaatame, kuidas saame me oma isikliku panuse anda. Muudame oma käitumise ja suhtumise selliseks, et meist kiirguks nii sisse kui ka välja armastus, hoolivus, kaastunne ja mõistmine.
Olge hoitud!
Küllike
Pilt: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar