Nagu teada, ei kohtu ma oma kabinetis
just tihti täiesti tervisest pakatavate inimestega. Kellel on kergemad, kellel
raskemad probleemid, aga neil kõikidel on üks ühine nimetaja – nad on asunud
otsima haiguste ja teiste oma probleemide põhjuseid.
Kes varasemalt on minu mõttemõlgutusi juhtunud lugema, see teab, et nüüd siis juba eelmisel aastal oli ka minul vaja leida põhjus haigestumisele. Kui haigus on kriitilises järgus, siis ega palju valikuvõimalusi ei ole – kas otsida, leida ja muuta/ muutuda või siis….
Seda siis- varianti ei taha meist mitte keegi. Ei taha ka see inimene, kes on olnud pikka aega haige ning räägib: „Oh võtaks see Jumal mind omati juba ära!“. Tegelikult tahavad kõik inimesed elada, viimase võimaluseni. Inimene armastab elu ja elamist! Sellisena on meie hing siia loodud.
Mõnikord on võimalusi jäänud väheks, sest keha on juba liigselt kulunud, kuid reeglina eelneb täielikule kulumisele pikk keskmine periood, mil inimene saab enda heaks alati midagi teha. Tegelikult saab teha ka siis, kui keha on kulunud- siis saab leppida, andestada ja andeks paluda. Need palved aitavad hingel puhastuda. (Andestamist ja andeks palumist ei pea sugugi mitte tegema haiged, vaid terved inimesed samuti. See säästab meid paljust negatiivsest, mis kaasneb vihaga, vimma pidamisega ning paha soovimisega. Kes arvab, et temal ei ole põhjust andeks paluda, eksib rängalt. Me ei tea kunagi, mida me oma sõnade ja käitumisega olema põhjustanud, sest me ei oska näha teise inimese sisse. Lihtlabane nali võis kedagi väga sügavalt solvata.)
Üks ei välista teist- arstid abistavad nii, nagu nemad oskavad ja abi tuleb vastu võtta kui abipakkuja on oma soovides siiras, kuid inimene on iseenda jaoks kõige olulisem tervendaja! Ainult inimene ise saab langetada otsuse olla ja jääda terveks! Kui inimene annab alla ning jääb lootma teiste, arstide ja tablettide, imelisele väele, on ta oma kehale andnud märguande loobumisest. Vastupidi- kehale tuleb anda teada, et see keha ja see hing, mis asub sel ajahetkel tema sees, saavad teha parimat koostööd, sest nad on üks! Ainult see hing teab, millised energiavarud on inimese sees olemas. Kui vaid oma hingetarkust kuulataks!
Kes varasemalt on minu mõttemõlgutusi juhtunud lugema, see teab, et nüüd siis juba eelmisel aastal oli ka minul vaja leida põhjus haigestumisele. Kui haigus on kriitilises järgus, siis ega palju valikuvõimalusi ei ole – kas otsida, leida ja muuta/ muutuda või siis….
Seda siis- varianti ei taha meist mitte keegi. Ei taha ka see inimene, kes on olnud pikka aega haige ning räägib: „Oh võtaks see Jumal mind omati juba ära!“. Tegelikult tahavad kõik inimesed elada, viimase võimaluseni. Inimene armastab elu ja elamist! Sellisena on meie hing siia loodud.
Mõnikord on võimalusi jäänud väheks, sest keha on juba liigselt kulunud, kuid reeglina eelneb täielikule kulumisele pikk keskmine periood, mil inimene saab enda heaks alati midagi teha. Tegelikult saab teha ka siis, kui keha on kulunud- siis saab leppida, andestada ja andeks paluda. Need palved aitavad hingel puhastuda. (Andestamist ja andeks palumist ei pea sugugi mitte tegema haiged, vaid terved inimesed samuti. See säästab meid paljust negatiivsest, mis kaasneb vihaga, vimma pidamisega ning paha soovimisega. Kes arvab, et temal ei ole põhjust andeks paluda, eksib rängalt. Me ei tea kunagi, mida me oma sõnade ja käitumisega olema põhjustanud, sest me ei oska näha teise inimese sisse. Lihtlabane nali võis kedagi väga sügavalt solvata.)
Üks ei välista teist- arstid abistavad nii, nagu nemad oskavad ja abi tuleb vastu võtta kui abipakkuja on oma soovides siiras, kuid inimene on iseenda jaoks kõige olulisem tervendaja! Ainult inimene ise saab langetada otsuse olla ja jääda terveks! Kui inimene annab alla ning jääb lootma teiste, arstide ja tablettide, imelisele väele, on ta oma kehale andnud märguande loobumisest. Vastupidi- kehale tuleb anda teada, et see keha ja see hing, mis asub sel ajahetkel tema sees, saavad teha parimat koostööd, sest nad on üks! Ainult see hing teab, millised energiavarud on inimese sees olemas. Kui vaid oma hingetarkust kuulataks!
Ei, see ei ole mingi utoopiline jutt,
vaid täiesti teaduslikult tõestatud arusaamine, et need inimesed, kes võtavad
enda tervise ja seega ka elu enda juhtida, saavutavad tervise paranemisel
oluliselt paremaid tulemusi. Rakk reageerib otsusele olla terve.
Kui keha on jäänud haigeks, tähendab see, et miski on läinud valesti, miski ei meeldi meie kehale. Olgu selleks siis meie toitumine, liikumine või liikumatus. Kindlasti on üheks haiguste põhjuseks meie mõttemaailm, meie emotsioonid. Täpsemalt negatiivsete emotsioonidega toimetulek. Igal emotsioonil on oma organ, mida ta otseselt mõjutab, kuid kaudselt on kõik kõigega seotud. Kahjustades oma hirmudega neeruenergiat, häirub kogu süsteem ning inimene võib lõppeda otsa seepärast, et ta on eluenergiast „tühjaks jooksnud“.
Seepärast on väga oluline mõista enda emotsionaalset seisundit ning püüda seda parandada. Ei pea olema eufooriliselt positiivne, kuid ka ekstreemne kurvameelsus on haigusseisund.
Kõiges peab valitsema tasakaal, nii meie sees kui ka meist väljaspool. Kui inimene on sisemiselt tasakaalus ning adub iseenda keha märguandeid, siis on kõike, mida elutee ette veeretab, lihtsam lahendada. See ei tähenda, et inimene, kellel on justkui kõik super hästi ei koge mitte kunagi erinevaid tervisehädasid. Kogeb küll ja ikka seepärast, et õppetunnid peavad saama õpitud. Iga haigus jutustab meile midagi iseendast. Kui jalad valutavad ja käia on raske, on suure tõenäosusega põhjuseks venoossed probleemid. Selleks, et veri saaks veenides korralikult liikuda, peavad nende seinad olema puhtad, et verel oleks neis hea voolata. Veenid, nagu ka kõik teised veresooned (arterid, kapillaarid), on elastsed ja liiguvad verevoolu rütmis. Nad on vastupidavad ning alluvad ka mõnevõrra tugevamale survele, seejuures purunemata. Selline peaks olema ka inimese loomus- paindlik, liikuv, eesmärgistatud, vaba. Kui inimene lubab oma elul voolata ega tekita mõttetasandil vastuseise ja tõrkumisi, kui ta näeb oma elukulgu kulgemisena kõiges vabalt, ilma piiranguteta, siis ei vaeva teda jalaveenide probleemid. Tema jalad kannavad teda kergelt ning kindlat siin Maa peal edasi.
Seega – igal haigusel on oma põhjus ning see põhjus on alati meis endis. Ei, süüdistada pole vaja! On vaja leida põhjus ja asuda seda parandama. Parandada on võimalik kõike! Isegi siis, kui on juhtunud õnnetus, on ka sellel nii inimese kui ka teda ümbritsevate inimeste jaoks põhjus. Asjad hakkavad paremaks muutuma siis, kui inimene leiab selle põhjuse ega sõdi eluga! Kui tegemist on füüsilise traumaga, algab enesetunde paranemine sellest hetkest, mil inimene aktsepteerib olukorda ega võitle. Võitlus on see, mis kutsub esile sõja. Aktsepteerimine ja tegutsemine, oma eluväärtuste ümber hindamine – need tegevused viivad enesetunde ja lõpuks ka tervikliku paranemiseni!
Kui keha on jäänud haigeks, tähendab see, et miski on läinud valesti, miski ei meeldi meie kehale. Olgu selleks siis meie toitumine, liikumine või liikumatus. Kindlasti on üheks haiguste põhjuseks meie mõttemaailm, meie emotsioonid. Täpsemalt negatiivsete emotsioonidega toimetulek. Igal emotsioonil on oma organ, mida ta otseselt mõjutab, kuid kaudselt on kõik kõigega seotud. Kahjustades oma hirmudega neeruenergiat, häirub kogu süsteem ning inimene võib lõppeda otsa seepärast, et ta on eluenergiast „tühjaks jooksnud“.
Seepärast on väga oluline mõista enda emotsionaalset seisundit ning püüda seda parandada. Ei pea olema eufooriliselt positiivne, kuid ka ekstreemne kurvameelsus on haigusseisund.
Kõiges peab valitsema tasakaal, nii meie sees kui ka meist väljaspool. Kui inimene on sisemiselt tasakaalus ning adub iseenda keha märguandeid, siis on kõike, mida elutee ette veeretab, lihtsam lahendada. See ei tähenda, et inimene, kellel on justkui kõik super hästi ei koge mitte kunagi erinevaid tervisehädasid. Kogeb küll ja ikka seepärast, et õppetunnid peavad saama õpitud. Iga haigus jutustab meile midagi iseendast. Kui jalad valutavad ja käia on raske, on suure tõenäosusega põhjuseks venoossed probleemid. Selleks, et veri saaks veenides korralikult liikuda, peavad nende seinad olema puhtad, et verel oleks neis hea voolata. Veenid, nagu ka kõik teised veresooned (arterid, kapillaarid), on elastsed ja liiguvad verevoolu rütmis. Nad on vastupidavad ning alluvad ka mõnevõrra tugevamale survele, seejuures purunemata. Selline peaks olema ka inimese loomus- paindlik, liikuv, eesmärgistatud, vaba. Kui inimene lubab oma elul voolata ega tekita mõttetasandil vastuseise ja tõrkumisi, kui ta näeb oma elukulgu kulgemisena kõiges vabalt, ilma piiranguteta, siis ei vaeva teda jalaveenide probleemid. Tema jalad kannavad teda kergelt ning kindlat siin Maa peal edasi.
Seega – igal haigusel on oma põhjus ning see põhjus on alati meis endis. Ei, süüdistada pole vaja! On vaja leida põhjus ja asuda seda parandama. Parandada on võimalik kõike! Isegi siis, kui on juhtunud õnnetus, on ka sellel nii inimese kui ka teda ümbritsevate inimeste jaoks põhjus. Asjad hakkavad paremaks muutuma siis, kui inimene leiab selle põhjuse ega sõdi eluga! Kui tegemist on füüsilise traumaga, algab enesetunde paranemine sellest hetkest, mil inimene aktsepteerib olukorda ega võitle. Võitlus on see, mis kutsub esile sõja. Aktsepteerimine ja tegutsemine, oma eluväärtuste ümber hindamine – need tegevused viivad enesetunde ja lõpuks ka tervikliku paranemiseni!
Selleks, et mõista keha toimemehhanisme,
on vaja oma kehaga tuttavaks saada. See, mida õpime anatoomias, on üks
tahkudest, kuid sarnaseid tahkusid on veel palju! Saage endaga tuttavaks ning
võtke oma keha eest hoolitsemine enda kätte! Kuulake, mida ta tahab teile öelda
ning astuge esimesed sammud tema aktsepteerimise ja armastamise suunas, nüüd!
Olge hoitud!
Küllike
Olge hoitud!
Küllike
Pilt: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar