kolmapäev, 25. mai 2016

D- vitamiin, vajalik ka südasuvel

Andku meediahiid, Eesti Päevaleht mulle selle artikli koopeerimise eest andeks. Pean seda artiklit väga vajalikuks, seepärast ka jagan!
Mina võin öelda, et tarvitan ise teist aastat D- vitamiini 5000- 10 000 IU-d  päevas, sõltuvalt asjaoludest ning elan. Suuresti ehk tänu sellele.

D- vitamin, vajalik ka südasuvelAllikas: EPL 21.05.2016

Meile on sisendatud, et D-vitamiini peab võtma neil kuudel, mille nimi sisaldab r-tähte. Muul ajal pole tarvis, sest päike teeb oma töö. Selline arusaam on jäänud ajale jalgu ja tervisest hooliv inimene tarvitab vitamiini aasta läbi.
Läinud suvel Ameerikas käies paelus mind sealne apteegiriiul, kus muude elutähtsate ravimite ja toidulisandite kõrval on vabamüügis D-vitamiin, mille sisaldus on 10 000 IU-d (rahvusvaheline mõõtühik). Eestis tohib teatavasti müüa ainult kuni 1200 IU-d sisaldavat D-vitamiini. Mujal arenenud riikides võib vabamüügist osta kümme korda kangemat D-vitamiini nii palju kui kulub ja ilma igasuguse retseptita. Minu imestus oli veel suurem, kui kuulsin, et terviseteadlikkuse poolest tuntud ameeriklased võtavad seda päikesevitamiini aasta läbi – isegi päikeselises Floridas.

Kuidas on lood meil, eestlastel?
Kevade hakul kontrollisin oma verenäitu ja loomulikult oli mul D-vitamiini vaegus, nagu ilmselt igal eestlasel talve lõpus. Seda lugu tehes vestlesin eriarstidega ja ükski neist polnud kohanud patsienti, kelle vere D-vitamiini tase oleks olnud alumisest piirist (75) kõrgem, ega ühtki sellist, kel oleks üleannustamisest tekkinud kõrvalnähtusid. Seda arvesse võttes tekib küsimus: miks hoitakse meid siin päikesevaesel maal nii väikse D-vitamiini sisaldusega preparaatidel? Perearst määras mulle igaks päevaks 1000 IU-d D-vitamiini ja soovitas tulla paari kuu pärast uuesti näitu kontrollima. Minu mõlemad allikad väidavad alljärgnevas loos, et vaeguse korral tuleks võtta 4000 IU-d päevas, aga meie perearstid ei tohi seda paraku soovitada, sest Tervisearengu Instituudi koostatud raviplaan keelab selle.

Ravimiamet on hakanud muutma vitamiine ja mineraalaineid sisaldavate toodete ravimiks määratlemise senist praktikat.

Otsustan võtta oma tervise enda kätesse, riskin parema enesetunde nimel ja suundun otsima apteegis saada olevast kangemat D-vitamiini. Olen kuulnud, et seda on võimalik osta öko- ja looduspoodidest, aga ainult leti alt. Põikan enne veel apteeki ja arvutan, kui kalliks läheks kahekuine kuur Eestis lubatud kangusega D-vitamiini iga päev võttes. Saan teada järgmist: 60 kapslit – ehk kaheks kuuks vajalik kogus – 1000 IU D-vitamiini maksab meie apteegis keskmiselt 15 eurot. Kui seda kogust suurendada neli korda 4000 IU-ni päevas, maksaks see 60 eurot. Leti alt müüdav 4000 IU-d sisaldav D-vitamiini õlilahus, mille päevanorm on kaks tilka, maksab aga 25 eurot poole aasta koguse eest. Hinnavahe on üüratu (30 euro asemel kuluks kangemat vitamiini ostes ainult neli eurot kuus).

 Miks soosib ravimiamet ravimifirmade kasumeid ega luba soodsama hinnaga kangemat D-vitamiini müügilettidele? Inimesel jääb üle võimalus sõita Soome apteeki või kasutada Tallinna letialust kaubandust. Valin viimase variandi ja leian vitamiinipudelikese juba esimesest tervisetoodete poest. Küsida tuleb „kangemat D-vitamiini” ja avanebki võlusahtlike, kus on saadaval nii 4000 kui ka 5000 IU kanguses vitamiini. Müüja teenindab mind lausega: seda kraami ei tohi me leti peal müüa. Ent miks peavad asjad meil sedaviisi käima? Väga paljud mu tuttavad tellivad kangemat D-vitamiini Ameerika internetisaitidelt. Kes vastutab sealse kauba kvaliteedi eest?

Ravimiameti müügilubade osakonna juhataja Margit Plakso mõistab mu muret ja vihjab, et ravimiamet on hakanud muutma vitamiine ja mineraalaineid sisaldavate toodete ravimiks määratlemise senist praktikat. Ta ei taha aga öelda ühtki tähtaega, millal D-vitamiini lubatud kogused võiksid meie apteekides suuremaks muutuda. „Tõenäoliselt on palju asjaolusid, mis võivad ühe või teise toote müüki jõudmist mõjutada,” kinnitab ta.
Plakso möönab, et ravimi ja toidulisandi vahele väga range piiri seadmine (näiteks D-vitamiin alates 1200 IU-st) ei tundu otstarbekas, iseäranis kui selle tulemus on ebaseaduslik müümine.


GRAAFIKA: TOOM TRAGEL

Pöördusin kommentaari saamiseks mitme perearsti poole, aga neist polnud keegi nõus avalikult D-vitamiini küsimust kommenteerima. Põhjendus oli, et seda teemat ei tuntavat piisavalt. Kõige paremini näeb aga patsientide analüüse ja neis olevaid puudujääke laboris töötav arst.
Seetõttu seangi sammud Lasnamäe meditsiinilaborisse Synlab. Seal võtab mind vastu Tartu ülikoolis lastearstiks õppinud dr Anneli Raave-Sepp, kes tegutseb juba aastaid laboriarstina. Selgub, et D-vitamiin on Raave-Sepa üks lemmikteemasid ja ta tajub iga päev, kui väga on vaja sel teemal nii arste kui ka patsiente harida. Sest siiani levib teadmine, et D-vitamiin on ainult tittedele antav vitamiin, mis unustatakse ära kohe, kui laps saab aastaseks. Viimase kümne aastaga on D-vitamiin aga märgatavalt olulisemaks saanud. Eri uuringud on toonud esile, et see vitamiin ei ole tähtis ainult luudele (pidurdab rahhiidi teket), vaid ka lihaskonna töö ja tasakaalu säilitamiseks, samuti selleks et immuunsüsteem töötaks tõrgeteta ja organismis poleks põletikuprotsesse. D-vitamiin osaleb ka veresuhkru regulatsioonis ja insuliini tootmises ning sellele omistatakse kasvajavastast toimet. Kuulan Raave-Seppa lummatult. Ükski arst ei ole varem D-vitamiini olulisusest nii kirglikult rääkinud, isegi mitte selle näidu igal aastal kontrollimise vajalikkusest.

Ülemist piiri polegi
 Analüüsivastustel on toodud esile ainult D-vitamiini alumine näit, mis on 75 nanomooli liitri kohta. Ülemist piiri ei olegi, sest see on läbi uurimata. Sellise näiduga võib loota, et luud on tugevad ja hammaste tervis ka, aga näiteks sportlastele sellisest näidust ei piisa. Aktiivse lihastöö jaoks oleks miinimumnäit 125 na/l. Raave-Sepp nendib murelikult, et ka alumise piiri näitu kohtab ta analüüsides väga harva, enamikul eestlastel on D-vitamiini tase miinimumist madalam.

Miks meie arstid sellega ei tegele?
Raave-Sepa sõnul kardetakse toksilisust, aga piir, kus D-vitamiini üleannustamine võiks toksiliseks muutuda, on reaalses elus väga raskesti saavutatav. Ta toob näiteks oma patsiendi, kelle D-vitamiini näit oli vereanalüüsi põhjal väga väike ja kes võttis end seepeale ette. Ta sõi aasta otsa 20 000 IU-d päevas (kaks kapslit koguses 10 000 IU-d) ja saavutas näidu 250 na/l. Nüüd võiks tagasi tõmmata, sest liiga kõrgele pole näitu samuti mõtet ajada, nendib Raave-Sepp. Ta märgib, et vitamiinide ja toidulisandite kohalt on eestlased suures teadmatuses ning peavad end sageli ise ravima. „Profülaktiline annus on 1000 IU-d päevas, mis võiks säilitada seda, mis on juba olemas. Kui ta sedagi teeb. Aga see ei tõsta olemasolevat näitu. Miks on eestlastele lubatud annus nii väike, ei oska mina öelda. Küsige ravimiametist. Küll aga näen, et meie inimesed on sageli haiged ja me ei saa piisavas koguses D-vitamiini.”

Ka Raave-Sepp käib ise Helsingis D-vitamiini ostmas. Ta varub aastaks 4000 IU kangusega õlikapslid ja võtab iga päev ühe kapsli. See mõjub hästi stressitaluvusele, hoiab reipamana. „Toidust ei saa sellist kogust ilmaski, kui just iga päev kilode viisi rasvast kala ei söö,” nendib ta.
Hakka või uskuma, et eestlastele loomuomane kurvameelsus ja vihane olek on põhjustatud ühe imevitamiini pidevast puudusest...


Dr Mart Kulli doktoritööst selgub, et isegi suve lõpus on kolmandikul eestlastel D-vitamiini näit veres normist väiksem.

Dr Kull, miks teavad Eesti perearstid D-vitamiinist nii vähe?
Kui patsiendil on veres madal D-vitamiini tase, siis järgneb soovitus võtta mõne kuu jooksul 1000 IU kangusega vitamiini. See aga ei tõsta seda taset, vaid aitab üksnes olemasolevat säilitada
Tervel noorel inimesel on päevane D-vitamiini vajadus tõesti u 800–1000 IU-d. Selline kogus ei tõsta D-vitamiini taset veres oluliselt, kuid säilitab seda. Kui suvel on „patareid” laetud, piisab 1000 IU-st kevadeni normaalse D-vitamiini hoidmiseks. Praegu on soovituslik päevase annuse ülempiir 4000 IU-d täiskasvanutel ja 2000 IU-d lastel. Sellised doosid on Euroopa toiduohutuse paneel ka eluaegsel võtmisel ohutuks tunnistanud. Kuigi kõrvaltoimeid pole ka leitud 10 000 IU suurusel suukaudsel annusel.

Miks ei räägita D-vitamiini puhul ülemisest normist?
Ülemine piir ei ole tõesti täpselt kindlaks määratud, sest seda ei ole võimalik saavutada ei päevitades ega suukaudsete toidulisanditega. Toksilised tasemed algavad teaduskirjanduse andmetel vereseerumi tasemest u 320–350 nmol/l. Näiteks vetelpäästjatel, kes veedavad töö tõttu päevad läbi päikese käes, on mõõdetud keskmised tasemed 150–250 nmol/l lähedal, mis jäävad toksilistest väärtustest kaugele.

Mida teha, et kehv näit taas normaalseks saada?
Päevane tarve, nagu mainisin, on u 1000 IU-d. Aktiivselt liikuvatel ja sportivatel inimestel isegi rohkem. Selleks et sellist kogust saada, peaks päevas sööma 200–300 g lõhet või forelli. Sageli me kala nii ohtralt ei tarvita. Eestis elades ei aita ka päikese kätte minek, sest septembrist maini meie laiuskraadi tõttu nahas ikkagi D-vitamiini ei sünteesita. Eestis on võimalik D-vitamiini naha kaudu omastada ainult suvekuudel. Aga oluline on vältida liiga intensiivset päevitamist ja eriti päikesepõletuse teket, mis suurendab mõne nahavähi vormi riski. Seega on mõistlik leida asendusraviallikas toidulisandite kujul.

Kui tihti põrkate arstina probleemile, et meie ravimiamet ei luba müüa D-vitamiini, mis on kangem kui 1200 IU-d?
Olen kuulnud osa maaletoojate esindajate käest, et selliseid kogemusi tõesti on. Praegu on turul ka küllalt kõrge kontsentratsiooniga õlilahused, millega on kerge manustada ka suuremaid päevaseid annuseid (näiteks 4000 IU-d päevas).

Teadlikud ja välismaal elanud inimesed võtavad aasta läbi 8000 IU-d D-vitamiini päevas, tellides seda internetist ja ostes meie öko- ja tervisepoodidest n-ö althõlma. Mida te sellest arvate?
Püsivalt 8000 IU võtmine ei ole praegu näidustatud, kuigi ei ole leitud ohtu ka 10 000 IU püsivalt kasutamisel. Sellised doosid peaksid siiski olema teatud haiguste ja kliiniliste erijuhtumite jaoks. Arstina ei soovita ma mingil juhul althõlma ravimite (ka toidulisandite) ostmist.

Et saada kätte vajalik kogus vitamiini, peame seda ostma suures koguses, mis teeb paarkümmend eurot kuus ainuüksi D-vitamiinile. Vanalinna ökopoest saab aga 25 euro eest 4000 IU-ga D-vitamiini, millest jätkub pooleks aastaks.

Kahetsusega kuulen, et selline praktika levib. Althõlma ostetud preparaatide ohutuse eest ei vastuta tegelikult keegi. On teada rohkelt juhtumeid, kus vitamiinid, Hiina herbaalsed ravimid ja muud sellised tooted sisaldavad toimeaineid, mis on tervisele ohtlikud.

Olge hoitud!
Küllike

Kommentaare ei ole: