Tänase mõttemõlgutuse tahan pühendada JCI
Toompea koja noortele, kes on kas alles ennast otsimas või juba leidnud, kuid
proovimas oma elus uusi võimalusi.
Neile, kes JCI- st midagi kuulnud ei ole,
lühidalt: see on koht, kuhu on kogunenud noored aktiivsed inimesed, kes
soovivad läbi vabatahtliku tegemise saada uusi kogemusi ja õppida läbi nende
elust enesest. Sellest organisatsioonist saab inimene, kes ise oma energiat panustab,
väga suure teadmistepagasi projektijuhtimises, meeskonnatöös, eneseteostuse
julguses jpm. Seal toimuvad tipptasemel koolitused, sest kõik selles
organisatsioonis tegevad noored ja juba vanemad liikmed on valmis andma edasi
oma nii erialased kui ka hobidega seotud teadmisi. See on ülemaailmne sõpruskond,
kes jääb.
Ma olen väga tänulik oma sõbrale Andresele ja oma abikaasale, kes mind selle organisatsiooni juurde tõid. Minu jaoks on olnud need aastad, mil olin aktiivne liige, ühed võimalusterohkemad. Ma võin südamest öelda, et need olid minu arenemise mõttes väga olulised aastad. Ma võtsin vastu juhtivad rollid olles JCI Toompea President 2000, JCI Eesti Vice President 2001 ning aastal 2002 JCI Eesti ajalehe toimetaja. Sel ajal olid need ametid minu jaoks väga tähtsad. Tegin neid nii nagu oskasin ja õppisin tehtud vigadest, sest kindlasti oli neidki. Vabatahtliku organisatsiooni parim omadus ongi see, et lubatud on eksimine. Kuidas inimene muidu õpib kui tal ei ole võimalust eksida? Ja oma eksimusi ei pea häbenema. Vastupidi- nendest on vaja õppida ning uute teadmistega edasi minema. Sellise organisatsiooni võimalused on ju piiramata! Kõik, mida teha tahad, võib saada teoks! On vaid mõni eeltingimus – olla enesekindel, osata oma ideid teistele „müüa“ ning teha koostööd! Ühtsuses peitub jõud! Vabatahtlikus organisatsioonis on võimalus proovida mitmeid erinevaid ametikohti, mida tavaelus ju sageli võimalus teha pole. Läbi nende saame ennast paremini tundma õppida. Me saame teada oma tugevustest ja nõrkustest. Nõrkused võivad muutuda meie tugevuseks, kui õpime neid teadlikult nägema ja nendega tegelema ületades oma hirmud. Vabatahtlik organisatsioon on võimalus kõikidele. Oluline on pidada meeles, et inimesed on erinevad ning tolerantsus on vägagi vajalik omadus.
Ühtsus, mille tulemuseks on rahulolu, rõõm, ühtekuuluvustunne, saavutatakse oma ego taltsutamisega. Kes meist ei tahaks siis hiilata? Küll on tore teada, et oled viinud läbi suure, eduka ja kajastamist leidnud projekti. Sellise, mis on toonud rõõmu nii sulle kui ka paljudele teistele. Tore oleks ju teatada: „Mina tegin! See on minu idee ja minu teostus!“ Jah, ka nii saab, kuid pärast sellist projekti, mille inimene on üksi, delegeerimiseta, läbi viinud, saab sageli jaks otsa ja tekib vastumeelsus. Tuletan meelde, et tegemist on ju vabatahtliku organisatsiooniga, kus toimetatakse kooli, töö ja pere kõrvalt. Suurele projektile kulunud aeg võtab aega kõikidest teistest elulistest kohtadest ja see võib tekitada palju probleeme. Kui ego tahab toitu, tahab liiga palju tunnustust, sest ainult siis tunneb inimene ennast väärtuslikuna, ei saa inimene teha koostööd.
Ta ei julge delegeerida ülesandeid kellelegi teisele, sest tema aupaiste poleks enam pooltki nii särav, vähemalt arvab egost mõjutatud inimene nii. Ego on see, mis ärgitab edasi liikuma, kuid ta võib olla ka tagasitõmbajaks. Seepärast, armsad noored – looge, viige ellu ja tehke koostööd! Ainult nii sünnivad suured asjad!
Ma armastasin kõike seda, mida ma tegin ja teen praegu! Ma sain aru, et mulle on olulised projektid, mis pakuvad inimestele tuge, erineval moel. Mäletan siiani kõnekunstikoolitust, Mehikoorma kooli toetamise projekti, sambakarnevali jpm. Ma sain teada, et ma oskan, suudan ja saan ning…. Mul on minu kojakaaslased, kes on alati minu kõrval ja kelle kõrval tahan mina olla. See oli koostegemiserõõm ja teadmine, et oleme meeskond! Kummardan kõikide nende inimeste ees, kellega sel ajal kokku puutusin!
Armastus kõige selle vastu, mida teeme, viib meid sihile. Sa ju paned oma tegevusse armastuse energia, mis on vaid positiivne. See, millega toidad oma tegevusi, selline saab olema tulemus. Isegi siis, kui ühel hetkel selgub, et idee, mida teostad, ei pruugi kujuneda selliseks, nagu algselt nägid, armasta ikkagi juba tehtut! Sa võid alati katkestada ja sellest ei ole midagi. Pigem lõpetada õigel ajal, kui kannatada kahju. Hirm läbikukkumise ees võib sageli olla takistuseks südamega vaatamisele. See, kes kardab ebaõnnestuda, on liigselt mõjutatud oma egost, kes räägib: „Sa oled ebaõnnestuja.“ See ei ole nii! Seda teeb sinu ego ja sinu endaga pole sel muud pistmist kui see, et sa pole osanud mõista - see, kes teeb, sel on õigus ka eksida ja see on normaalne! Eksimine ei ole ebaõnnestumine, vaid kogemuste hankimine. Ole tänulik ja mine edasi!
Mina ma tahan kogu eelneva jutuga öelda?
Armsad noored! Armastage kõike, mida teete! Olge julged ja ettevõtlikud, sest kes teeb, see saavutab tulemuse ja saab kogemuse võrra rikkamaks. JCI ja teised vabatahtlikud organisatsioonid on parimad koolid, vabatahtlikud koolid, kus kõik käivad seepärast, et seal on sõbrad, seal on võimalus õppida loomist ja vastutamist. Seal on erinevad inimesed üle maailma ning erinevus teatavasti rikastab. Tõelisi sõpru ei ole kunagi liiga palju. Need, kellega oled oma elus midagi olulist korda saatnud, jäävad su ellu alatiseks. Seal on võimalus panustada parema ühiskonna loomisse, mida oma igapäevatööga ehk alati reaalselt tunda ei saa. Seal on rõõm, sest inimesed teevad kõike armastusega.
Armsad JCI Toompea liikmed ja senaatorid! Olen Teile väga tänulik selle tiitli eest, mille mulle eile andsite! Mulle on suureks auks olla JCI Toompea auliige! Olen alati Teiega ning valmis jätkuvalt panustama oma armastust sellesse organisatsiooni!
Ma olen väga tänulik oma sõbrale Andresele ja oma abikaasale, kes mind selle organisatsiooni juurde tõid. Minu jaoks on olnud need aastad, mil olin aktiivne liige, ühed võimalusterohkemad. Ma võin südamest öelda, et need olid minu arenemise mõttes väga olulised aastad. Ma võtsin vastu juhtivad rollid olles JCI Toompea President 2000, JCI Eesti Vice President 2001 ning aastal 2002 JCI Eesti ajalehe toimetaja. Sel ajal olid need ametid minu jaoks väga tähtsad. Tegin neid nii nagu oskasin ja õppisin tehtud vigadest, sest kindlasti oli neidki. Vabatahtliku organisatsiooni parim omadus ongi see, et lubatud on eksimine. Kuidas inimene muidu õpib kui tal ei ole võimalust eksida? Ja oma eksimusi ei pea häbenema. Vastupidi- nendest on vaja õppida ning uute teadmistega edasi minema. Sellise organisatsiooni võimalused on ju piiramata! Kõik, mida teha tahad, võib saada teoks! On vaid mõni eeltingimus – olla enesekindel, osata oma ideid teistele „müüa“ ning teha koostööd! Ühtsuses peitub jõud! Vabatahtlikus organisatsioonis on võimalus proovida mitmeid erinevaid ametikohti, mida tavaelus ju sageli võimalus teha pole. Läbi nende saame ennast paremini tundma õppida. Me saame teada oma tugevustest ja nõrkustest. Nõrkused võivad muutuda meie tugevuseks, kui õpime neid teadlikult nägema ja nendega tegelema ületades oma hirmud. Vabatahtlik organisatsioon on võimalus kõikidele. Oluline on pidada meeles, et inimesed on erinevad ning tolerantsus on vägagi vajalik omadus.
Ühtsus, mille tulemuseks on rahulolu, rõõm, ühtekuuluvustunne, saavutatakse oma ego taltsutamisega. Kes meist ei tahaks siis hiilata? Küll on tore teada, et oled viinud läbi suure, eduka ja kajastamist leidnud projekti. Sellise, mis on toonud rõõmu nii sulle kui ka paljudele teistele. Tore oleks ju teatada: „Mina tegin! See on minu idee ja minu teostus!“ Jah, ka nii saab, kuid pärast sellist projekti, mille inimene on üksi, delegeerimiseta, läbi viinud, saab sageli jaks otsa ja tekib vastumeelsus. Tuletan meelde, et tegemist on ju vabatahtliku organisatsiooniga, kus toimetatakse kooli, töö ja pere kõrvalt. Suurele projektile kulunud aeg võtab aega kõikidest teistest elulistest kohtadest ja see võib tekitada palju probleeme. Kui ego tahab toitu, tahab liiga palju tunnustust, sest ainult siis tunneb inimene ennast väärtuslikuna, ei saa inimene teha koostööd.
Ta ei julge delegeerida ülesandeid kellelegi teisele, sest tema aupaiste poleks enam pooltki nii särav, vähemalt arvab egost mõjutatud inimene nii. Ego on see, mis ärgitab edasi liikuma, kuid ta võib olla ka tagasitõmbajaks. Seepärast, armsad noored – looge, viige ellu ja tehke koostööd! Ainult nii sünnivad suured asjad!
Ma armastasin kõike seda, mida ma tegin ja teen praegu! Ma sain aru, et mulle on olulised projektid, mis pakuvad inimestele tuge, erineval moel. Mäletan siiani kõnekunstikoolitust, Mehikoorma kooli toetamise projekti, sambakarnevali jpm. Ma sain teada, et ma oskan, suudan ja saan ning…. Mul on minu kojakaaslased, kes on alati minu kõrval ja kelle kõrval tahan mina olla. See oli koostegemiserõõm ja teadmine, et oleme meeskond! Kummardan kõikide nende inimeste ees, kellega sel ajal kokku puutusin!
Armastus kõige selle vastu, mida teeme, viib meid sihile. Sa ju paned oma tegevusse armastuse energia, mis on vaid positiivne. See, millega toidad oma tegevusi, selline saab olema tulemus. Isegi siis, kui ühel hetkel selgub, et idee, mida teostad, ei pruugi kujuneda selliseks, nagu algselt nägid, armasta ikkagi juba tehtut! Sa võid alati katkestada ja sellest ei ole midagi. Pigem lõpetada õigel ajal, kui kannatada kahju. Hirm läbikukkumise ees võib sageli olla takistuseks südamega vaatamisele. See, kes kardab ebaõnnestuda, on liigselt mõjutatud oma egost, kes räägib: „Sa oled ebaõnnestuja.“ See ei ole nii! Seda teeb sinu ego ja sinu endaga pole sel muud pistmist kui see, et sa pole osanud mõista - see, kes teeb, sel on õigus ka eksida ja see on normaalne! Eksimine ei ole ebaõnnestumine, vaid kogemuste hankimine. Ole tänulik ja mine edasi!
Mina ma tahan kogu eelneva jutuga öelda?
Armsad noored! Armastage kõike, mida teete! Olge julged ja ettevõtlikud, sest kes teeb, see saavutab tulemuse ja saab kogemuse võrra rikkamaks. JCI ja teised vabatahtlikud organisatsioonid on parimad koolid, vabatahtlikud koolid, kus kõik käivad seepärast, et seal on sõbrad, seal on võimalus õppida loomist ja vastutamist. Seal on erinevad inimesed üle maailma ning erinevus teatavasti rikastab. Tõelisi sõpru ei ole kunagi liiga palju. Need, kellega oled oma elus midagi olulist korda saatnud, jäävad su ellu alatiseks. Seal on võimalus panustada parema ühiskonna loomisse, mida oma igapäevatööga ehk alati reaalselt tunda ei saa. Seal on rõõm, sest inimesed teevad kõike armastusega.
Armsad JCI Toompea liikmed ja senaatorid! Olen Teile väga tänulik selle tiitli eest, mille mulle eile andsite! Mulle on suureks auks olla JCI Toompea auliige! Olen alati Teiega ning valmis jätkuvalt panustama oma armastust sellesse organisatsiooni!
Olge hoitud!
Küllike
JCI Toompea 2000 Pres
JCI Eesti VP 2001
JCI Toompea auliige
Küllike
JCI Toompea 2000 Pres
JCI Eesti VP 2001
JCI Toompea auliige
Pilt internetist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar