pühapäev, 15. mai 2016

Hing- meie elu looja!

Olete pannud tähele kui palju me tegelikult muretseme? Ja millest on see tingitud? Kui palju on me muretsemine tingitud päris põhjusest ja kui palju oleme me mured endale ise välja mõelnud?
Kindel on aga see, et muretsev inimene on ebakindel (veel kord: murel ja murel on vahe. Nn. põhjendamata mure on ebakindluse tunnuseks.) Need inimesed, kes alalõpmata millegi pärast muret tunnevad, on sageli ebakindlad ega oska ennast väärtustada. Kui see nii on, hakatakse muretsema iga väiksemagi asja pärast, sest sisemine ebakindlus tahab ennast väljendada. Need inimesed ei tea usaldada. Nad on tunnistanud ennast väärtusetuks ja andnud elu korraldamise kellegi teise juhtida. Muidugi ei ole see teadlik tegevus. Pigem ikka alateadlik. Alateadvusega teatavasti saab töötada ja teda õpetada.

Kahtlused enese suunal tekitavad meis kahtlusi teiste inimeste ja kõikvõimalike olukordade suhtes. Me ei usalda seda, mida näeme ja tunneme, vaid lähtume teiste arvamusest, sest arvame nad endast targemad olevat. Muidugi on inimesi, kes ongi erialaselt targemad, kuid ma ei räägi siin praegu professionaalsusest, vaid iseenda sisemisest tarkusest, oma alateadvuse usaldamisest. Mõelgem sellele kui palju on teie elus tekkinud olukordi, mil näete asju ühtmoodi, aga keegi, kes teie jaoks on autoriteet väidab hoopiski vastupidist. Näete küll, aga ei usu oma nägemist, sest keegi teine tunnistas vastupidist.

Meie sees on justkui kaks erinevat mina. Esimene - see järgib meie mõistust ja toimetab nii, nagu oleme selles elus õppinud. Teine - see järgib meie sügavaid hingeteadmisi. Neid, mida oleme omandanud läbi erinevate elude ja mis on talletunud hinge kuldsesse arhiivi. See kuldne laegas on meie kõige suurem aare praeguses maailmas. Me saame sealt endale vajalikku infot igaks elujuhtumiks, sest meie hing on eelnevate elude vältel palju kogenud. Samuti teab meie hing praeguse elu põhjust. Miks me oleme? Üks vastus on: "Selleks, et elada!" ja see on tõsi! Kuid alati on ka teine, kolmas, neljas... vastus. Alati on veel midagi, mida saame teada siis, kui järgime oma hinge juhatust.
Hinge kuldsest arhiivist saame infot kätte seega ainult siis, kui kuulame oma sisetunnet ehk kontakteerume oma hingega. Teadmisi, õppimist, edasiarendamist on vaja, kuid hingega kontakti loomata me edasi ei liigu.

Varem olid inimesed empaatilisemad, tundlikumad, universumi suhtes usaldavamad. Polnud kahtlust, et on olemas „kõrgeim jõud“, kes teadis ja oskas suunata. Selleks jõuks oli tegelikult ju meie enda oskus lugeda oma hinge ürikuid ning oskus väljuda sellest reaalsusest. Oleme kõik selle aastatuhandete jooksul unustanud. Oleme sulgenud oma kolmanda silma või…. Paljudel on kolmanda silma kasutamise võime kinni pandud. Käbinääre on jäänud tööta ja meie suhtlemine universumiga ja üksteisega hinge tasandil on muutunud võimatuks.

Miks? Sest inimene hakkas käituma egopõhiselt. Ta hakkas püüdlema „paremuse poole“. Mõnevõrra teisel viisil kui see algselt oli. Inimene hakkas tundma, et ta võib võtta teiste inimeste üle võimu neid allutades, neid kritiseerides ja naeruvääristades.  Sest ta pidas ennast teistest paremaks. Niimoodi, egotasandilt vaadates, ei oska inimene adekvaatselt otsustada ja reageerida. Tal tekib soov omada üha rohkem ja rohkem kuni ta on oma soovidest täielikult pimestatud. Vaimselt pime ei saa nägijaks,  sest ta ei kuula oma hinge sõnumit, vaid oma mõistuse ja ego jutukesi.

 Õnneks on saabunud aeg, mil inimeste hüpotalamus on taas kasvamas. Tänu temale saab inimene tagasi võime hoomata paralleelmaailmasid, suhelda hingedega, kes asuvad teisel pool unustusteloori ning oskuse kasutada telepaatiat.
Kuid selle kõigega kaasneb kohustus taltsutada ego. Igaüks meist peab mõistma, et oleme kõik üks, s.t. energeetiliselt oleme kõik üksteisega seotud ja seda on kinnitanud juba ka teadlased. Me ei saa taandada ennast olukordadest lihtsalt seepärast, et nad meile ei meeldi. Me jääme kõigega seotuks seni, kuni oskame ennast energeetiliselt lahti haakida, omandame kogemuse ega korda vigu. Seni, kuni oleme õppinud olema hingestatud kehad.

Meil ju on võimalus ennast ja oma tegevust jälgida ning öelda: „Soovin kõikidele teistele sedasama, mida iseendalegi.“ Inimene soovib endale ju ikka kõike kõige paremat. Kui meie soov on siiras, oleme mõistnud, et keegi pole kellestki parem ega halvem. Oleme inimesed ja õpime elamist. Lisaks sellele peame teadma, et kõikide hingede arhiivid on erinevad ja õppematerjalid erinevalt kirja pandud. Kes oli hoolsam, peab sageli läbima selles elus kõrgema taseme õppetunni. Kes „klassi kordama“ jäid, kohtavad oma teel sageli äratundmishetki.

Kui õpime usaldama, avaneb meie kõikide jaoks see tasand, kus suhtlemine toimub südametasandil, rakendades oma õpitud teadmisi ehk mõistust.
Südametasandil saavad aga suhelda vaid need, kes usaldavad kõigepealt universumit ja seejärel oma sisetunnet, s.t. loevad oma hinge kuldsesse arhiivi talletatud kogemusi ja  teadmisi.

Ainult selliselt on meile võimalik täielikult mõista maailma, selle reegleid ja meie ülesandeid siin.


Olge hoitud!
Küllike
 

Kommentaare ei ole: