Inimesed unistavad. Unistavad üksikisiku
ja oma riigi tasandil. Ja parem on kui unistavad. Ilma unistusteta on keeruline
liikuda edasi. Samas on oluline püsida reaalsuses. Unistustes saab luua
õhulosse, kuid reaalsuses puudub isegi heinaküün. Kuid… pole vaja alla anda.
Kõik on võimalik, kui olla siin ja praegu. Olla reaalsuses, usaldades oma
südamehäält ehk intuitsiooni ning toimetades tarkuse abil.
Seega - et liikuda oma unistuste suunas ja luua tulevikku peab tegutsema reaalsuses ning reaalsuse piirides. Ei saa ju tegutseda sellega, mida ei ole. Tegutseda saab ikka olukordades, inimestega ja vahenditega mis hetkel olemas. Kui vahendeid ei olegi, on olemas inimene ise ja tema kaks kätt või tarkus- oskus. Pole käsi vajagi, kui on pea, mis oskab tarkust kasutada oma südamesoovide täitmiseks. Ainus tingimus – püsimine reaalsuses, siin ja praegu ning liikumine, ikka edasi.
Seepärast on mõttetu rääkida sellest, mis
tuleb siis, kui…. Sellest pole mõtet rääkida ei tavainimeste ega ka riikide
tasandil. See „kui“ asub alles tulevikus. Elame me aga olevikus ning oma
tulevikku loome just praeguse tegevusega. Pole mõtet rääkida, et kui me jõuame
sellele ja sellele tasemele ja omame nii ja nii palju vahendeid, saame
õnnelikuks, rikkaks, kindlustatuks, kaitstuks. Oluline on PRAEGUNE olukord, mil
on vaja olla õnnelik, rikas, kindlustatud ja kaitstud selleks, et tulevikus
sedasama olla. Kui me praegu ei oska olla õnnelikud, siis miks me arvame, et
mingi sündmus või raha meid õnnelikuks teeb? Kui me praegu ei tunne ennast
kaitstuna, siis miks me arvame, et kindlusmüüride kõrgemaks ehitamisega me seda
tunneme? Kui me praegu ei oska ennast armastada, siis miks me arvame, et
armastus saabub pärast mingite väliste tingimuste täitumist?
Meie ülesanne on püsida avatud silmadega, vaadata enda ümber ning kirjeldada seda ausalt, ilustamata ja ka hirmu tundmata. Milline on olukord praegu ja mida ma saan teha just praegu? Kuidas toimetada nii, et olen rahul siin ja praegu? Praegu loon ma oma tulevikku, kuid ma pean leidma tee, mis lubab olla rahul mitte ainult tulevikus, vaid kõigepealt olevikus. See, kui ma toimetan oma parima oskuse järgi olevikus, annabki mulle põhjuse endaga rahuloluks siin ja praegu. Just nii loon ma ka oma tulevikku – elamist rahulolus.
Selle aga, milline on rahulolustandard, loob endale igaüks ise. Siin ei ole sageli ühtset arusaamist. Indiviidi tasandil ei saa paika panna ühtseid reegeid, millise elu puhul tohib olla õnnelik ja millise puhul mitte. Inimeste väärtushinnangud on seinast seina. Kui üksikisiku tasandile ei ole ühelgi võõral asja, on seda ometigi riigitasandil. Riik – see on selle riigi territooriumil elavate erinevate inimeste ja rahvuste kogume, kes moodustavad ühistel arusaamadel põhineva eluruumi. Tuletan meelde, et neil kõikidel võivad olla väga erinevad isiklikud väärtushinnanud ja nägemused rahulolust.
Seepärast on sellel tasandil väga oluline jõuda kokkulepeteni. Ei saa vedada igaüks köit erinevas suunas. Nii ei tule rahulolust välja midagi. Pigem tekitab selline laialivalgumine rahulolematust, süüdistamisi, egotsentrilist käitumist, allutamist ja allumist, hirmu ja ähvardusi.
Püsigem siis oma isiklike unistuste lainel ja vaadakem, millist elu meist keegi elada soovib. Ühes olen ma kindel – kõik soovivad elada rahulolus. Rahulolu hõlmab endas sisemist tasakaalu ja heaoluseisundit. Laiemas tähenduses hõlmab see rohkeid tegutsemisvõimalusi, küllust, tööd, puhkust, lahkeid ja abivalmis kaasinimesi ning RAHU.
Meie ülesanne on püsida avatud silmadega, vaadata enda ümber ning kirjeldada seda ausalt, ilustamata ja ka hirmu tundmata. Milline on olukord praegu ja mida ma saan teha just praegu? Kuidas toimetada nii, et olen rahul siin ja praegu? Praegu loon ma oma tulevikku, kuid ma pean leidma tee, mis lubab olla rahul mitte ainult tulevikus, vaid kõigepealt olevikus. See, kui ma toimetan oma parima oskuse järgi olevikus, annabki mulle põhjuse endaga rahuloluks siin ja praegu. Just nii loon ma ka oma tulevikku – elamist rahulolus.
Selle aga, milline on rahulolustandard, loob endale igaüks ise. Siin ei ole sageli ühtset arusaamist. Indiviidi tasandil ei saa paika panna ühtseid reegeid, millise elu puhul tohib olla õnnelik ja millise puhul mitte. Inimeste väärtushinnangud on seinast seina. Kui üksikisiku tasandile ei ole ühelgi võõral asja, on seda ometigi riigitasandil. Riik – see on selle riigi territooriumil elavate erinevate inimeste ja rahvuste kogume, kes moodustavad ühistel arusaamadel põhineva eluruumi. Tuletan meelde, et neil kõikidel võivad olla väga erinevad isiklikud väärtushinnanud ja nägemused rahulolust.
Seepärast on sellel tasandil väga oluline jõuda kokkulepeteni. Ei saa vedada igaüks köit erinevas suunas. Nii ei tule rahulolust välja midagi. Pigem tekitab selline laialivalgumine rahulolematust, süüdistamisi, egotsentrilist käitumist, allutamist ja allumist, hirmu ja ähvardusi.
Püsigem siis oma isiklike unistuste lainel ja vaadakem, millist elu meist keegi elada soovib. Ühes olen ma kindel – kõik soovivad elada rahulolus. Rahulolu hõlmab endas sisemist tasakaalu ja heaoluseisundit. Laiemas tähenduses hõlmab see rohkeid tegutsemisvõimalusi, küllust, tööd, puhkust, lahkeid ja abivalmis kaasinimesi ning RAHU.
Olge hoitud!
Küllike
Küllike
Pilt: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar