Meile antakse iga päev võimalusi
millegagi tegelemiseks. Olgu need tegevused siis igapäevased rutiinsed või
vahelduvad ja üllatuslikud. Teeme oma tegevusi samuti rutiinselt või
vahelduvalt, tähelepanelikumalt, ärksamalt. See sõltub meie teadlikkusest ja
vaatenurgast.
Rutiin on normaalne. Teatud mõttes annab see meile kindlustunnet ja õpetab elama süsteemis. Isegi siis, kui arvame, et süsteem on halb, pole see siiski nii. Kui elu on süsteemis, teame me kuhu ja kuidas liikuda. Loomulikult on süsteemil ja süsteemil vahe – piirav süsteem ei vii edasi. Sellel on taandav ja takistav iseloom. Selliselt oma elu elades jätame selle tegelikult elamata.
Seepärast on oluline ennast hoida süsteemis, mis aitab ühtlasi ka edasi liikuda. Me peame õppima nägema eesmärki, mitte kulgema lihtsalt igapäevaselt rutiinis, mis pole eesmärgistatud. Ainult eesmärgistatud tegevus annab meile teadlikkust, õpetab meid, tutvustab meile võimalusi, aitab meil muuta ja muutuda.
Sageli on nii, et me sunnime ennast olema rutiinis, kuigi see üldse ei meeldi. Pigem ärritab ja ajab vihaseks. Aga julgust ei ole, et rutiinist väljuda ja käituda teisiti. Pigem pigistame silmad oma soovide- vajaduste ees kinni ja teeskleme, et kõik on hästi ja selline elu isegi meeldib. Me hakkame petma ja pettuma. Kõigepealt petame iseennast ning pettume teistes.
Kahjuks (tegelikult õnneks) ei jaksa inimene lõpmatuseni maski kanda ja ennast eirata. Mingi aeg saab inimene ennast petta, ennast sundida, teisi petta ja teistelt oodata. Aga see kõik toimub inimese enda tervise arvelt. Pidevas stressis elamine viib tervise ning keha sunnib abi otsima.
Jah, meie ühiskonnas on neid olukordi, mis justkui sunniksid meid olemagi pidevalt stressis. Aga … kas meie, üksikisiku stress aitab? Kas see viib edasi? Kas see muudab midagi? Loomulikult mitte! Edasi viib muutumine üksikindiviidi tasandil. See, kuidas elame ja mõtleme, on avanemise ning lõpuks ka muutuste võtmeks.
Muutma hakkab see inimene, kes astub välja rutiinist, mis takistab liikumist. See inimene julgeb vaadata kaugemale, ta julgeb astuda välja ringist, mis tundub turvaline, kuid mis takistab liikumist. Inimene aga teatavasti on loodud liikuma, igas tähenduses.
Muutuv inimene hakkab vaatama oma elule teise pilguga. Ta seab oma elule eesmärgi. OMA elule, mitte kellegi teise elule.
Just nimelt! Kui tihti on inimene saanud aru, et talle tema elu ei meeldi, talle ei meeldi see rutiin, milles ta elab. Aga ta ei kavatse muuta iseenda käitumist ja oma elu, vaid püüab hakata muutma teisi ja end ümbritsevat lootes, et teiste käitumise muutumine aitab tagasi tuua rahulolu. Teised ei saa meie elu luua. Nad saavad kaasa mängida, kuid ainult nii palju, kui me neil seda võimaldame. Täpselt nii palju, kui palju me teisi inimesi ja olukordi enda ellu lubame. Me saame elada ja liikuda, laskmata ennast häirida nendest, kes tahavad seista ja hoopis teisi liikuma sundida.
Inimene on loodud elama kogukonnas. Me armastame, hoolime ja hoolitseme. Me tahame hoolida, armastada ja hoolitseda, kuid ka siin on üks aga. Kui palju me ikkagi teeme kõike iseenda pärast, oma südamest lähtuvalt, mõtlemata, kui palju me tegelikkuses armastust teenime? Meie hirmud ei lase meil sageli enda tegelikkust näidata, sest teised on harjunud meid nägema teatrilaval ega teagi midagi meie sügavast olemusest. Niimoodi elades kaupleme enese armastamise üle - mina annan nii palju ja sina pead vastu andma sama palju või veelgi enam. See tundub normaalne, aga.... Kes me oleme, et peame armastuse üle kauplema? Ego kaupleb. Meie süda lihtsatl armastab ega tea tingimustest midagi. Selle üle tasub mõelda.
Kohe, kui lõpetame armastuse teenimise ja hakkame elama oma südame järgi, olles eelkõige ausad iseenda suhtes, hakkab meie elu justkui võluväel muutuma. Me vabaneme stressist, mille tekitab hirm! Hirm, et meid ei armastata sellisena nagu me oleme.
Oma elu ja iseenda muutmine käib läbi armastuse ja austuse iseenda suhtes. Iseennast väärtustades vabaneme me piirangutest ja rutiinist, mis ei lase meil elust läbi voolata. Me hakkame armastama rutiini, mis pakub turvatunnet, kuid mis ei pigista. Me vabaneme soovist teenida oma käitumisega armastust. Me vabaneme stressist, mis teeb meid haigeks. Me ei vaja enam teiste muutumist, vaid suudame võtta neid nii nagu nad on. Me mõistame seda, et igaühe väärtus peitub tema tõelisuses, mitte tema maski kirevuses ja me õpime oma kaaslasteks valima tõelisi inimesi, mitte näitlejaid.
Rutiinist väljumine näitab meile teed iseendani.
Olge hoitud ja armastatud!
Küllike
Pilt: internetist
Rutiin on normaalne. Teatud mõttes annab see meile kindlustunnet ja õpetab elama süsteemis. Isegi siis, kui arvame, et süsteem on halb, pole see siiski nii. Kui elu on süsteemis, teame me kuhu ja kuidas liikuda. Loomulikult on süsteemil ja süsteemil vahe – piirav süsteem ei vii edasi. Sellel on taandav ja takistav iseloom. Selliselt oma elu elades jätame selle tegelikult elamata.
Seepärast on oluline ennast hoida süsteemis, mis aitab ühtlasi ka edasi liikuda. Me peame õppima nägema eesmärki, mitte kulgema lihtsalt igapäevaselt rutiinis, mis pole eesmärgistatud. Ainult eesmärgistatud tegevus annab meile teadlikkust, õpetab meid, tutvustab meile võimalusi, aitab meil muuta ja muutuda.
Sageli on nii, et me sunnime ennast olema rutiinis, kuigi see üldse ei meeldi. Pigem ärritab ja ajab vihaseks. Aga julgust ei ole, et rutiinist väljuda ja käituda teisiti. Pigem pigistame silmad oma soovide- vajaduste ees kinni ja teeskleme, et kõik on hästi ja selline elu isegi meeldib. Me hakkame petma ja pettuma. Kõigepealt petame iseennast ning pettume teistes.
Kahjuks (tegelikult õnneks) ei jaksa inimene lõpmatuseni maski kanda ja ennast eirata. Mingi aeg saab inimene ennast petta, ennast sundida, teisi petta ja teistelt oodata. Aga see kõik toimub inimese enda tervise arvelt. Pidevas stressis elamine viib tervise ning keha sunnib abi otsima.
Jah, meie ühiskonnas on neid olukordi, mis justkui sunniksid meid olemagi pidevalt stressis. Aga … kas meie, üksikisiku stress aitab? Kas see viib edasi? Kas see muudab midagi? Loomulikult mitte! Edasi viib muutumine üksikindiviidi tasandil. See, kuidas elame ja mõtleme, on avanemise ning lõpuks ka muutuste võtmeks.
Muutma hakkab see inimene, kes astub välja rutiinist, mis takistab liikumist. See inimene julgeb vaadata kaugemale, ta julgeb astuda välja ringist, mis tundub turvaline, kuid mis takistab liikumist. Inimene aga teatavasti on loodud liikuma, igas tähenduses.
Muutuv inimene hakkab vaatama oma elule teise pilguga. Ta seab oma elule eesmärgi. OMA elule, mitte kellegi teise elule.
Just nimelt! Kui tihti on inimene saanud aru, et talle tema elu ei meeldi, talle ei meeldi see rutiin, milles ta elab. Aga ta ei kavatse muuta iseenda käitumist ja oma elu, vaid püüab hakata muutma teisi ja end ümbritsevat lootes, et teiste käitumise muutumine aitab tagasi tuua rahulolu. Teised ei saa meie elu luua. Nad saavad kaasa mängida, kuid ainult nii palju, kui me neil seda võimaldame. Täpselt nii palju, kui palju me teisi inimesi ja olukordi enda ellu lubame. Me saame elada ja liikuda, laskmata ennast häirida nendest, kes tahavad seista ja hoopis teisi liikuma sundida.
Inimene on loodud elama kogukonnas. Me armastame, hoolime ja hoolitseme. Me tahame hoolida, armastada ja hoolitseda, kuid ka siin on üks aga. Kui palju me ikkagi teeme kõike iseenda pärast, oma südamest lähtuvalt, mõtlemata, kui palju me tegelikkuses armastust teenime? Meie hirmud ei lase meil sageli enda tegelikkust näidata, sest teised on harjunud meid nägema teatrilaval ega teagi midagi meie sügavast olemusest. Niimoodi elades kaupleme enese armastamise üle - mina annan nii palju ja sina pead vastu andma sama palju või veelgi enam. See tundub normaalne, aga.... Kes me oleme, et peame armastuse üle kauplema? Ego kaupleb. Meie süda lihtsatl armastab ega tea tingimustest midagi. Selle üle tasub mõelda.
Kohe, kui lõpetame armastuse teenimise ja hakkame elama oma südame järgi, olles eelkõige ausad iseenda suhtes, hakkab meie elu justkui võluväel muutuma. Me vabaneme stressist, mille tekitab hirm! Hirm, et meid ei armastata sellisena nagu me oleme.
Oma elu ja iseenda muutmine käib läbi armastuse ja austuse iseenda suhtes. Iseennast väärtustades vabaneme me piirangutest ja rutiinist, mis ei lase meil elust läbi voolata. Me hakkame armastama rutiini, mis pakub turvatunnet, kuid mis ei pigista. Me vabaneme soovist teenida oma käitumisega armastust. Me vabaneme stressist, mis teeb meid haigeks. Me ei vaja enam teiste muutumist, vaid suudame võtta neid nii nagu nad on. Me mõistame seda, et igaühe väärtus peitub tema tõelisuses, mitte tema maski kirevuses ja me õpime oma kaaslasteks valima tõelisi inimesi, mitte näitlejaid.
Rutiinist väljumine näitab meile teed iseendani.
Olge hoitud ja armastatud!
Küllike
Pilt: internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar