Vaadates, mis maailmas toimub, tekib
vägisi teadmine, et inimesi on vaja raputada. Muidu ju ei juhtu midagi. Meil on
vaja muutuda ja seeläbi aidata Maal inimeste ja meie elutegevuse koormusega
hakkama saada. Samuti on meil vaja „ärgata“, et mõista, mis on vajalik ja mis
mitte. Et saada aru manipulatsioonist ning sellele mitte alluda.
Glüfosaatide tarbimisest on sel nädalal palju juttu olnud. Ehk hakkab kohale jõudma ja selle kasutamine vähenema. See, et nende kasutamine täielikult lõpeks, on pikemaajalisem teema. Inimesed on ju harjunud teisti ja ega paljud ei teadvusta ikka, mis selle kõigega kaasneb.
Mis kuidagi väheneda ei taha, on erinevate ravimite tarbimine. Oi kui paljud inimesed on tabletiusku. Usutakse, et võtad pilli sisse ja elu saab uue alguse. Kindlasti on nii mõnegi haiguse puhul, kui see juba tekkinud on, vaja tabletiga asi kontrolli all hoida, kuid seda esialgu. Diagnoosi saades peame hakkama mõtlema miks haigus on tulnud ja mida ta meile räägib. Endaga tegeldes saab ennast tervendada ja seda tuleb meil uskuda! Tuleb uskuda inimesel ja tuleb näidata arstidele. Mida rohkem on nn. võimatuid tervenemisi, seda rohkem hakkavad uskuma ka need, kes seni uskmatud olnud ja väga kergekäeliselt ennast teiste hoolde usaldanud. Usaldada tuleb, kuid ainult koostöö tasandil. Oma elu ei saa loovutada kellelegi ning mitte keegi, isegi arst, ei oska öelda, kuidas täpselt on õige. Seda teab inimene ise, kui ta õpib kuulama oma südant. Tema alateadvus räägib alati õigust! Ainult usaldada on vaja!
Ei ole nii, et vaatan passi ja nendin fakti, et selles vanuses peavadki haigused olema. Jah, kui laseme kehal hapuks minna, siis pole tõesti pääsu. Aga no me ei usu ju hapnemisse. Arsti, kes sellest räägib, lasime risti lüüa. Samas, see on ammu unustatud vana. Minu meedikust tädi ütles, et vanasti pandi neeruvaagnapõletikuga patsiendile esimese asjana just soodalahus tilkuma, sest see võtab põletiku kiiresti alla. Aga… meie siin räägime mingist mao kahjulikkusest jms.
Peame vaatama ka seda, kui palju lapsi on haigeid ning ei saa süüdistada ainult arvutit, mille tõttu on oluliselt vähem liikumist kui 20 aastat tagasi. Rolli mängivad lisaks veel toit, vee kvaliteet, kuid peamine – ikka need emotsioonid ja stress. Just, ka lastel on emotsioonid ja stress. Nad ei erine kuidagi täiskasvanust ja mõnikord on neil ju isegi raskem, sest nad ei oska ennast ise aidata ega saagi sageli, sest nad on sundolukorras.
See, milline on praegu koolistress, on paljudele mõistetamatu, kuid vanemad näevad, mis reaalsuses toimub. Jah, alati on õpitud. Jah, alati on palju olnud. Jah, alati on neid, kes saavad paremini hakkama ja neid, kel nii hästi ei lähe. Aga mina küll ei mäleta, et meie klassist keegi oleks tarbinud antidepressante või lausa psühhiaatriahaiglas olnud. Praegu on tabletid väga tavalised ning kahjuks juhtme kokkujooksminegi liiga tavaline. Ma tean, mida räägin. See ei ole väljamõeldis või virisemine. See on appikarje, sest nii enam edasi minna ei saa!
Ühest küljest tahetakse palju ja teise süsteemi järgi õpetada, teisalt aga ei muudeta õppimise süsteemi. Maht, mida õpilased praegu peavad pähe õppima, on nii suur, et pea ühel hetkel enam midagi vastu ei võta, vaid teeb hoopiski restardi. Õpetajad saavad lisamaterjali kergelt kätte, sest internet on ju põhjatu. See on väga positiivne, kuid kõik ei ole pähe õppimiseks. Hoopis olulisem on osata infot leida ja sellega midagi peale hakata. Paljukiidetud Pisa test näitab väga selgelt, et meie lapstel on kõige nõrgem funktsionaalse lugemise oskus. Seepärast on ka hilisemates õpingutes ja töös probleeme, mil ei osata oma tööd korraldada ja iseseisvalt olulist ebaolulisest eraldada.
Teine probleem on see, et meie gümnaasiumi õpilased ei saa väga palju valida. Jah, nad saavad teha lisavalikuid, kuid nad ei saa teha suunavalikuid. Kõik ained on olulised! Kas ikka on?
Kui inimene on humanitaar, ei ole vaja panna rõhku matemaatikale, liiatigi teha eksam kohustuslikuks. Ei ole nii, et keegi kusagil arvab, et matemaatika on elu alus. Piisab põhikoolist. Las inimene valib gümnaasiumis selle suuna, mida ta edaspidises elus õppida tahab ja las ta arendab ennast just selles suunas süvitsi. Praegu antakse palju korraga, aga tulemus?
Mujal maailmas ju saab teisiti. Miks siis meil jälle ei saa?
Tulles tagasi tablettide juurde vajab mainimist ka see, et inimesed on umbusklikud kõige suhtes, mis ei tule apteegist ja arsti käest. Ühelt poolt kirutakse nn. tavameditsiini, kuid ei julgeta ka midagi muud teha ja otsustada. Jällegi – mujal maailmas on inimestel võimalik valida tava- ja alternatiivsuunaga haigla vahel, meie inimesed aga ei suuda sageli alternatiivi sõna seedidagi. Samal ajal teadmata, mis see alternatiivne ravi või ravim tegelikult on. Lihtsalt sõimatakse, halvustatakse. Aga…. Demokraatlik ühiskond eeldab valikuvabadust. Ma ei räägi siin suvalisest anarhiast, vaid reglementeeritud elukorraldusest, mis jätab patsiendile valikuvabaduse. Näiteks võin tuua meie riigis kehtiva seaduse: nõelravi tohivad teha füsioterapeudid, kes on läbinud vastavasisulised kursused. Küll aga ei tohi teha nõelravi arstid, kel on aktsepteeritav lääne meditsiini diplom ja kes on ka nt õppinud lisaks mitu head aastat Hiinas traditsioonilist Hiina meditsiini. Nonsens?!
Meie riigis ei tohi müüa tugevamat D- vitamiini kui 1200 IU-d, mis sellest, et elame põhjamaal. Jah, sellest on hakatud rääkima, ka arstide tasandil, kuid seadused järgi ei jõua. Jällegi kannatavad inimesed, kel ettevõtlikkust pole, et sobivaid vitamiine mujalt tellida või osta. Ja muide: D- vitamiinist, mis polegi vitamiin, vaid pigem hormoon (see on üks teooria, mida mina ka pooldan), sõltub kogu meie keha toimimissüsteem.
Glüfosaatide tarbimisest on sel nädalal palju juttu olnud. Ehk hakkab kohale jõudma ja selle kasutamine vähenema. See, et nende kasutamine täielikult lõpeks, on pikemaajalisem teema. Inimesed on ju harjunud teisti ja ega paljud ei teadvusta ikka, mis selle kõigega kaasneb.
Mis kuidagi väheneda ei taha, on erinevate ravimite tarbimine. Oi kui paljud inimesed on tabletiusku. Usutakse, et võtad pilli sisse ja elu saab uue alguse. Kindlasti on nii mõnegi haiguse puhul, kui see juba tekkinud on, vaja tabletiga asi kontrolli all hoida, kuid seda esialgu. Diagnoosi saades peame hakkama mõtlema miks haigus on tulnud ja mida ta meile räägib. Endaga tegeldes saab ennast tervendada ja seda tuleb meil uskuda! Tuleb uskuda inimesel ja tuleb näidata arstidele. Mida rohkem on nn. võimatuid tervenemisi, seda rohkem hakkavad uskuma ka need, kes seni uskmatud olnud ja väga kergekäeliselt ennast teiste hoolde usaldanud. Usaldada tuleb, kuid ainult koostöö tasandil. Oma elu ei saa loovutada kellelegi ning mitte keegi, isegi arst, ei oska öelda, kuidas täpselt on õige. Seda teab inimene ise, kui ta õpib kuulama oma südant. Tema alateadvus räägib alati õigust! Ainult usaldada on vaja!
Ei ole nii, et vaatan passi ja nendin fakti, et selles vanuses peavadki haigused olema. Jah, kui laseme kehal hapuks minna, siis pole tõesti pääsu. Aga no me ei usu ju hapnemisse. Arsti, kes sellest räägib, lasime risti lüüa. Samas, see on ammu unustatud vana. Minu meedikust tädi ütles, et vanasti pandi neeruvaagnapõletikuga patsiendile esimese asjana just soodalahus tilkuma, sest see võtab põletiku kiiresti alla. Aga… meie siin räägime mingist mao kahjulikkusest jms.
Peame vaatama ka seda, kui palju lapsi on haigeid ning ei saa süüdistada ainult arvutit, mille tõttu on oluliselt vähem liikumist kui 20 aastat tagasi. Rolli mängivad lisaks veel toit, vee kvaliteet, kuid peamine – ikka need emotsioonid ja stress. Just, ka lastel on emotsioonid ja stress. Nad ei erine kuidagi täiskasvanust ja mõnikord on neil ju isegi raskem, sest nad ei oska ennast ise aidata ega saagi sageli, sest nad on sundolukorras.
See, milline on praegu koolistress, on paljudele mõistetamatu, kuid vanemad näevad, mis reaalsuses toimub. Jah, alati on õpitud. Jah, alati on palju olnud. Jah, alati on neid, kes saavad paremini hakkama ja neid, kel nii hästi ei lähe. Aga mina küll ei mäleta, et meie klassist keegi oleks tarbinud antidepressante või lausa psühhiaatriahaiglas olnud. Praegu on tabletid väga tavalised ning kahjuks juhtme kokkujooksminegi liiga tavaline. Ma tean, mida räägin. See ei ole väljamõeldis või virisemine. See on appikarje, sest nii enam edasi minna ei saa!
Ühest küljest tahetakse palju ja teise süsteemi järgi õpetada, teisalt aga ei muudeta õppimise süsteemi. Maht, mida õpilased praegu peavad pähe õppima, on nii suur, et pea ühel hetkel enam midagi vastu ei võta, vaid teeb hoopiski restardi. Õpetajad saavad lisamaterjali kergelt kätte, sest internet on ju põhjatu. See on väga positiivne, kuid kõik ei ole pähe õppimiseks. Hoopis olulisem on osata infot leida ja sellega midagi peale hakata. Paljukiidetud Pisa test näitab väga selgelt, et meie lapstel on kõige nõrgem funktsionaalse lugemise oskus. Seepärast on ka hilisemates õpingutes ja töös probleeme, mil ei osata oma tööd korraldada ja iseseisvalt olulist ebaolulisest eraldada.
Teine probleem on see, et meie gümnaasiumi õpilased ei saa väga palju valida. Jah, nad saavad teha lisavalikuid, kuid nad ei saa teha suunavalikuid. Kõik ained on olulised! Kas ikka on?
Kui inimene on humanitaar, ei ole vaja panna rõhku matemaatikale, liiatigi teha eksam kohustuslikuks. Ei ole nii, et keegi kusagil arvab, et matemaatika on elu alus. Piisab põhikoolist. Las inimene valib gümnaasiumis selle suuna, mida ta edaspidises elus õppida tahab ja las ta arendab ennast just selles suunas süvitsi. Praegu antakse palju korraga, aga tulemus?
Mujal maailmas ju saab teisiti. Miks siis meil jälle ei saa?
Tulles tagasi tablettide juurde vajab mainimist ka see, et inimesed on umbusklikud kõige suhtes, mis ei tule apteegist ja arsti käest. Ühelt poolt kirutakse nn. tavameditsiini, kuid ei julgeta ka midagi muud teha ja otsustada. Jällegi – mujal maailmas on inimestel võimalik valida tava- ja alternatiivsuunaga haigla vahel, meie inimesed aga ei suuda sageli alternatiivi sõna seedidagi. Samal ajal teadmata, mis see alternatiivne ravi või ravim tegelikult on. Lihtsalt sõimatakse, halvustatakse. Aga…. Demokraatlik ühiskond eeldab valikuvabadust. Ma ei räägi siin suvalisest anarhiast, vaid reglementeeritud elukorraldusest, mis jätab patsiendile valikuvabaduse. Näiteks võin tuua meie riigis kehtiva seaduse: nõelravi tohivad teha füsioterapeudid, kes on läbinud vastavasisulised kursused. Küll aga ei tohi teha nõelravi arstid, kel on aktsepteeritav lääne meditsiini diplom ja kes on ka nt õppinud lisaks mitu head aastat Hiinas traditsioonilist Hiina meditsiini. Nonsens?!
Meie riigis ei tohi müüa tugevamat D- vitamiini kui 1200 IU-d, mis sellest, et elame põhjamaal. Jah, sellest on hakatud rääkima, ka arstide tasandil, kuid seadused järgi ei jõua. Jällegi kannatavad inimesed, kel ettevõtlikkust pole, et sobivaid vitamiine mujalt tellida või osta. Ja muide: D- vitamiinist, mis polegi vitamiin, vaid pigem hormoon (see on üks teooria, mida mina ka pooldan), sõltub kogu meie keha toimimissüsteem.
Me tahame muutusi, kuid me oleme mugavad.
Me ei oska enda eest seista. Ei, ma ei õhuta revolutsioonile. Vastupidi, ma
räägin sellest, et kõik on võimalik, kui me niimoodi otsustame. Kui julgeme oma
raviarstile öelda, et soovin lisaks kasutada ka alternatiivravi,
toidulisandeid, meditatsiooni jms. ning palun vaadata läbi nende koostoime. Ei
pea tõmbama pead õlgade vahele arsti ees, kes sõimab su läbi ja teatab, et oled
rumal, et julged üldse nii mõelda. Samuti
tuleb meil seista oma laste eest, kui mei ei taha jõuda totaalse krahhini,
vaimse krahhini.
Inimesel on õigus valida! Ja sellest tulebki lähtuda. Kui me ise kardame, ei juhtu midagi. See, kes tahab muuta oma elu, peab paratamatult muutma ka oma ümbrust. Ja ümbrust saame me muuta ainult läbi iseenda, läbi oma julguse – julguse seista oma õiguse eest valida. Pole vaja viha ega ärritust. On vaja kannatlikkust ja julgust. Just siis hakkame muutuma me ise ja muutub meie ümber kogu meie elu.
Inimesel on õigus valida! Ja sellest tulebki lähtuda. Kui me ise kardame, ei juhtu midagi. See, kes tahab muuta oma elu, peab paratamatult muutma ka oma ümbrust. Ja ümbrust saame me muuta ainult läbi iseenda, läbi oma julguse – julguse seista oma õiguse eest valida. Pole vaja viha ega ärritust. On vaja kannatlikkust ja julgust. Just siis hakkame muutuma me ise ja muutub meie ümber kogu meie elu.
Olge hoitud!
Küllike
Küllike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar