esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Uue aasta lubadused 2017.a.

Uus aasta on taas alanud. Minu meelest möödus eelmine lausa lennates! Pean ütlema, et oli tõesti kiire ja sündmusterohke aasta. Eks ise võtsin ka palju kohustusi endale ning väsisin aasta lõpuks kohe korralikult ära. Praegugi veel luban endale puhkust, et mõtteid koguda ja ennast korralikult algavaks punase kuke aastaks ette valmistada.
Luban endale, et……
….tegelikult mõtlesin lubaduste üle kui lugesin läbi oma 2015. aasta viimasel päeval kirja pandud lubadused aastaks 2016. Oli neid kohti, mida olin kenasti järginud, kuid palju oli seda, mis olid lubatust ikka väga kaugel. Ja tekkis süütunne iseenda ees. Nii vähe ma siis suudangi ennast mobiliseerida ja ennast teerajal hoida. Kas ma olen saamatu, laisk, rumal? Ei, hoopis nii lihtsalt läks ja kogu lugu. Tundsin süütunde ära ning lasin ta vabaks.

Selleks, et alanud aasta lõpus enam süütunnet mitte tunda, ei annagi ma mingeid lubadusi. Ei iseendale ega ka kellelgi teisele. Lihtsalt seepärast, et ma ei oska kõiki tulevikusündmusi ette näha. Ja kui oskaksingi, siis usun, et annaksin ikka iseendale teistsuguseid lubadusi, mis peakeses mõistusega välja mõeldud ja ehk egogi poolt mõjutatud.

Ainus, mida endale luban on see, et meelega ei kahjusta ma ei ennast ega teisi. Püüan iga päev elada nii nagu see oleks  minu viimane, s.t. annan endast iga päev parima, mis sel hetkel on võimalik. Ja kui analüüsides tundubki, et oleks ju võinud rohkem pingutada, siis tuletan endale kohe meelde, et sel hetkel oli see maksimum, mida sain panustada. Ega tagantjärgi tarkus ei vii kuhugi ja süüdistamisel pole mingit mõtet.

Kindlasti ei luba ma, et armastan kõiki inimesi. Lihtsalt on inimesi, kes ei ole armastuse tasandile jõudnud ja mina ei pea elu eest pingutama, et neid armastada. Kõige rohkem saan ma neid inimesi võtta täpselt sellistena nagu nad on, soovita neid oma käe järgi muuta või endast lähtuvalt kritiseerida. Usun, et see ongi tingimusteta armastus, millest palju räägitakse, aga millest on keeruline aru saada. Inimesel on sageli arvamus, et tingimusteta armastades tuleb tunda samasugust kirge nagu südamest kedagi armastades ja ihates. Kindlasti mitte! Pigem ongi tingimusteta armastus lihtsalt vaatlemine ja olukorra tunnistamine, ilma emotsioone lisamata.
Ma võin tunnistada, et see inimene ei meeldi mulle, aga ma ei pea temaga tegelema rohkem kui asjaolud nõuavad, ma ei pea sõbrustama ega ennast seepärast süüdi tundma, et ei soovi temaga suhelda. Nii lihtsalt on ja ma ei ole milleski süüdi. Ma usun hoopis, et just selline inimene õpetab mulle tingimusteta armastust, s.t. inimeste ja olukordade aktsepteerimist just nii nagu need hetkel on, liigselt analüüsimata ühe ja teise poole häid ja halbu külgi.

Kindlasti ei luba ma endale kehakaalu langetamist ja meeletut trenni tegemist(kuigi see on vägagi aktuaalne). Ma lihtsalt olen teinud endale selgeks, et annan iga päev oma kehale just seda, mis on temale kasulik. Kui nüüd keegi arvab, et keha võib ju anda signaali, et magus suhkrukringel on talle kasulik, siis ta eksib. Keha ei anna seda signaali, annab hoopis harjumus, sõltuvus, iha millegi magusa järele, turvatunde puudumine, stress jms. Keha toitainete seisukohalt on suhkur kõige mõttetum, nn. tühi toiduaine. Ja seepärast ma annangi oma kehale neid toiduaineid, mis talle ka tõepoolest midagi pakuvad, sest ma armastan oma keha. Isegi siis, kui ta ei ole pärast haigust hakanud tööle nii nagu varem. Ikka armastan ja pakun talle kui oma kõige suuremale sõbrale vaid parimat ja just nii palju kui eluks on vajalik (kusjuures eluks on vajalik väga vähe).
Ma ei luba, et jõuan 3x nädalas trenni, sest nii on kombeks. Aga mulle ei meeldi spordiklubid! Küll aga tean, et minu kehale meeldib liikumine ja ma püüan, kasutades erinevaid mooduseid, talle seda ka pakkuda. Nt. tantsimine oma kodus, liikumine päikeselise ilmaga värskes õhus, jalutamine allikale pakuvad lisaks kehale ka hingele. Minu jaoks ei ole oluline ainult tuimalt hambad ristis trenni teha, vaid ühendada meeldiv kasulikuga ja selleks on tõepoolest palju võimalusi! Ma ei luba endale midagi, kuid ma panustan iga päev terve olemisse ja see teeb mulle ainult rõõmu – olla teadlik oma tegevusest, oma kehast ja tema soovidest!

Ma ei luba, et puhkan rohkem ja töötan vähem, sest alati ei sõltu kõik minust. Universumil võivad olla hoopis teistsugused plaanid ning ma olen pigem valmis vastu võtma kõik, mida pakutakse, ka tööalaselt. Jah, ma suunan oma tegemisi ning püüan hoida tasakaalu töö ning puhkuse vahel, kuid ma ei lähe stressi siis, kui tööd on korraga liiga palju. Pigem olen tänulik! Ja ma ju tean, et lõpuks on ikka kõik tasakaalus – kui antakse töö, antakse ka puhkus. Liigse stressamisega võin tekitada hoopis olukorra, et pannakse nn. sundpuhkusele ja seda ma ei taha. Seepärast olen tänulik nii töö kui ka puhkuse eest ja tean, et olen hoitud!

Ma ei luba midagi, küll aga olen tänulik: „Olen tänulik tarkuse eest, mis aitab mul märgata, kuulda, näha ja teha valikuid. Olen tänulik teadmiste eest, mida saan igapäevaelus rakendada ja edasi anda. Olen tänulik tervise, külluse ja külluslikkuse, rahu ja armastuse eest!“

Kõike seda soovin ma teilegi, armsad sõbrad! Kui on tervis, rahu, küllus, armastus ja teadlikkus, tuleb kõik muu iseenesest sinna juurde. See on külgetõmbeseadus.

Imelist alanud aastat ja olge ikka hoitud ja armastatud!
Küllike


Kommentaare ei ole: